Juhtkiri: alahinnatud turvariskid

Kaitseministeeriumi töötajad põgenesid tulistamispaigast akende kaudu. Foto: Toomas Huik

Eilsest tulistamisest kaitseministeeriumis saame lähipäevadel tõenäoliselt detailideni kuulda. Kaitsepolitsei ja prokuratuur on alustanud uurimist ning need tulemused jõuavad varem või hiljem ka avalikkuse ette.

Lisaks küsimusele «miks?» peaksime aga analüüsima, kuidas niisugused asjad võimalikuks saavad ja kas oleme õigesti hinnanud julgeolekuriske, mis potentsiaalselt ähvardavad meie riigi tähtsamaid asutusi, seega riiki ennast.

Selle kahetsusväärse näite puhul pole ju tegemist ainult ühe väikese riigi, vaid NATOsse ehk praegusaja maailma olulisimasse rahvusvahelisse julgeolekuorganisatsiooni kuuluva riigi kaitseministeeriumiga. Kahju ainult, et tihtilugu jõutakse seesuguste (turva)riskide hindamiseni alles siis, kui traagiline õnnetus juba käes.

Turvalisuse tähtsust on nüüdisaja rahutus maailmas raske üle hinnata. Ja ometi tuleb liigagi sageli ette juhtumeid, kus tegelikke riske alahinnatakse. Alles sel nädalal vapustasid meid Londoni märatsemised, mille käigus rööviti, põletati, rüüstati ja isegi tapeti.

Mitu päeva pärast laastamise algust on ka hakanud ilmuma kriitikat, et korrakaitsjad ei hinnanud olukorda adekvaatselt. Teisisõnu: esimesi signaale tärkavatest rahutustest ei võtnud politsei tõsiselt, mis kokkuvõttes tõi kaasa suurema kaose.

Siin ongi eilse kaitseministeeriumis juhtunu taustal mõttekoht: kas näiteks meie ministeeriumid ja teised riigiasutused on piisavalt turvatud. Küsimus polegi niivõrd selles, kas valvelauas istub teleseriaalist tuttav igavusest pääsukaardiga mängiv turvatöötaja, on neid seal kaks või enam.

Pigem küsigem, kas tal on valmisolek ja ettevalmistus ohuolukordades tegutseda, on tal selleks kõik vajalikud võimalused, vahendid, teadmised ja oskused. Ning loomulikult peaks asutusele antud toimimisskeemist ning käitumisjuhistest olema teadlikud ka majas viibivad ametnikud. Täpselt nii nagu tuleõnnetusegi korral.

Eelnev ei tähenda, et turvalisuse analüüs peaks päädima äärmusega, näiteks hambuni relvastatud valvesalkadega – ei peaks ega tohikski. Suvalise mööduja peale haukuval nähvitsal pole valvekoerana mõtet – tõeline valvur hoiatab siis, kui tunnetab tegelikku ohuolukorda.

Turvaarutelu peaks olema üldse igapidi laiemapõhjalisem. Mida parem on üksiku ühiskonnaliikme sisejulgeoleku taju, seda turvalisem on ka ühiskond. Ning ajakirjandusel selle arutelu vedajana tuleks nõuda vastuseid tegelikele küsimustele, mitte minna kaasa aeg-ajalt päevakorda kerkiva anonüümse ilkumisega teemal, kas üks või teine (endine) riigijuht ikka vajab oma turvateenistust.