Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: linn piiramisrõngas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Abdul Turay | FOTO: Erakogu

Rüüstamised Inglismaa linnades pole seotud poliitika, rassi ega usutunnistusega. See on hullumeelsus – kuid seejuures organiseeritud, kirjutab kolumnist Abdul Turay Londonist.

Croydoni peatänav nägi sel hommikul välja nagu lahingutanner. Võisin näha, kuidas peatänava hooneist immitseb suitsu. Kohad, mida ma nii hästi mäletasin, olid maha põletatud. Politsei oli peatänava sulgenud. Pea kohal tiirutasid kopterid, need kaameratega. Tänavaid kattis prügi, inimesed käisid ringi, vapustatud ja jahmunud, ega teadnud, mida õieti ette võtta.

Siis algas kõik uuesti. Keskpäevaks jättis Croydon juba ohtliku mulje. Hakkasid kogunema noortesalgad. Sestap suundusin koju ja avastasin, et tänav, kus ma elan, oli suletud. Ka sealt oli saabunud teateid jõukude kogunemisest. Praegugi, kirjutamise ajal, kuulen politseisireenide huilgamist.

Juhtunut ei ole just lihtne seletada. Tegelikult ei tea keegi, miks see toimub.

Mõned kommentaatorid on näinud mässamise taga tavapäraseid patuoinaid: linnasüdamete sotsiaalne võõrandumine ja valitsuspoolsed kärped. See on ilmselgelt vale, sest lisaks vaesematele piirkondadele, nagu Peckham, Tottenham, Hackney, Dalston, Walthamstow ja Brixton, on märatsevad jõugud möllanud ka sellistes viisakates piirkondades nagu Notting Hill, Camden Town, Chalk Farm, Ealing ja Lavender Hill.

Ealing oligi üks rängemini kannatanud piirkondi ja see pole mingil juhul linnasüdame staatuses – see on rikas ja elegantne äärelinn Londoni serval, mida võiks võrrelda näiteks Nõmmega.
Rahutusi on olnud ka mujal maal: Liverpoolis, Birminghami kesklinnas, Leedsis, Manchesteris, Bristolis ja Nottinghamis. Kindlasti tuleb neid veel.

Olen rääkinud mõne rängalt kannatada saanud piirkondade elanikuga, keda need sündmused isiklikult puudutasid.

Tyrone Davidson elab Peckhamis, karmis linnasüdamepiirkonnas, mida võis möödunud ööl uudistes näha. Ta tunneb mõningaid märatsemises osalenud inimesi. ««Ma ei imestaks, kui mõni neist [mässajatest] astuks ligi ja küsiks: «Ega sa ei taha telerit või telefoni osta?»»

Davidson tutvustas mind viimaste uudistega: «Üks sõber saatis mulle just e-kirja ja ütles, et Lewishamis läheb asi jälle lahti.»

Kohalike elanikega vesteldes saab selgeks, et tegemist pole rassi- ega ka poliitilise konfliktiga, nagu oli Tallinnas nelja aasta eest. See on puhtalt mõttetu vägivald.

Olen olnud tänaval ja näinud mässajaid: noored mehed, vanuses 15–30, kuid eri rassist, usutunnistusega, kuju ja suurusega. Ühine on neile ainult pähe tõmmatud kapuuts ja hävitamiskihk. «See ei ole poliitiline, mõned inimesed on lihtsalt vihased ja teised võtavad neist eeskuju,» sõnas Davidson.

«Teised lihtsalt arvavad, et ah, lähme märatseme ka. Mõned lapsed on kõigest 14–15-aastased, nad isegi ei tea, mis toimub, see on neile lihtsalt vahva. Nad pööravad tänavad pea peale. Neid on igas vanuses, igat värvi. Need ei ole rassirahutused, see on lihtsalt hullumeelsus,» sõnas Davidson.

Veel üks kohalik, Bill Todd, oli sama meelt. «See ei ole poliitilistel põhjustel, see on lihtsalt puhas rüüstamine,» sõnas ta.

Me ei pruugi teada, miks see juhtub, küll aga võin ma öelda, kuidas see juhtub.

Kohalikud elanikud, kes on märatsejatega kokku puutunud, on seda meelt, et sündmused ei ole spontaansed, vaid tegemist on koordineeritud rünnakutega, mida korraldatakse peaaegu sõjaväelise täpsusega. Koordineeritakse neid Blackberryde vahendusel.

Croydoni kesklinnas pandi kauplused esmaspäeval kinni kell 16, juba aegsasti enne rahutuste algust. Poodnikud olid saanud peatselt toimuvast haisu ninna.

Ka kohalikud elanikud teadsid seda ette. «Tütar helistas mulle kolmveerand neli ja ütles, et läheb jamaks,» sõnas Sheena Kochi.

Kavandamine tõi kaasa hoolimatu hävitamise. Üks mööblipood Croydoni serval pandi põlema ainult selleks, et takistada pääseteenistust jõudmast peatänavale, kus käis põhiline purustamine ja rüüstamine.

«Nad ei pääsenud kõigisse poodidesse, kuhu soovisid, nii et küll nad tulevad täna õhtul tagasi,» sõnas üks kohalik elanik, kes ei soovinud oma nime avalikustada.

Samamoodi on kõik käinud mujal Londonis. Märatsejad on avastanud interneti ja selles peituvad võimalused politsei ja päästeteenistusega manipuleerida. Räägitakse politseinikest, kes teadlikult suunati tulipunktidest eemale veebis laiali paisatud valeteadetega rahutustest kuskil mujal.

Ja lõpuks kõige hirmutavam asi. Rüüstajad on avastanud, et kui möllata korraga mitmes kohas, ei jagu politseil lihtsalt inimesi kõigi ja kõigega tegelemiseks. IT ja korralik planeerimine on loonud uued võimalused rüüstamiseks ja märatsemiseks.

Kas see levib ka teistesse riikidesse? Kas võime oodata kapuutside alla varjunud rullnokkade jõuke ka Tallinna tänavatele?

«Need lapsed teavad, et politseinikke ei jagu kõige selle vaoshoidmiseks. Politsei ei saa olla korraga kahes kohas,» sõnas Davidson. Kaks tüdrukut, kes kiitsid mässe BBCs, mainisid sama. «See oli täiega mõnus, see oli täitsa lõbus. See ei olnud isegi mässamine, me näitasime lihtsalt politseile, et võime teha kõike, mida me tahame.»

Ainuke hea asi kogu selle hullumeelsuse juures on see, et koonduvad ka korralikud ja viisakad inimesed. Naabrid, kes muidu ei vaheta sõnagi ja oleksid esmaspäevalgi liikunud töhe mattunud zombidena, suhtlevad nüüd üksteisega, otsivad üksteiselt tuge. Mitte ainult sõbrad ja pereliikmed, vaid ka täiesti võõrad inimesed hoiatavad, kuhu tasub ja kuhu ei tasu minna.

Jääb peaaegu mulje, nagu oleks linn jagunenud kaheks. Nendeks ja meieks. Nemad, see tähendab kapuutsides noorte jõugud, ja meie, kõik ülejäänud.

Mul on selline tunne, nagu elaksin piiramisrõngasse sattunud linnas, ainult et ründajad on juba seespool müüre. Me kõik ootame ärevalt järgmiste ööde sündmusi.

Tagasi üles