Neeme Korv: veider vaikus

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Üheksakümnendatel Tartus ajakirjanikuna töötades kerkis ikka teema linna suvisest vaikelust. See oli aeg, mil polnud veel Emajõe Suveteatrit (ja teisi riburada järele) ja nappis muidki suveüritusi, turismitalud ja muud kohalikud ettevõtmised polnud veel eurorahasüsti saanud. Rüütli tänav oli korda tegemata, Jaani kirikul polnud uhket tornikiivrit ja Lille mäel näisid varemed igavesti seisvat.

Tartu suved pole ammugi vaiksed. Tudengid lahkuvad linnast nagu varemgi, ent (välis)külalisi on Lõuna-Eesti suurimas tõmbekeskuses rohkesti. Seda enam hämmastab avalik vaikus, mis on laskunud Tartu lennujaama üle pärast Air Balticu otsust Riia-lennud lõpetada. On jäänud veel üsna küsitava väärtusega Estonian Airi Tallinna-Tartu liin. Veel.

Lennujaama elule ärkamine rahvusvaheliste liinide tulekuga oli tõeline suursündmus, millest annab tunnistust ka tartlaste ülekaaluka häälteenamusega antud linna 2009. aasta teo tiitel. Koos linlastega rõõmustasid suurimad ettevõtted, ülikool, Vanemuise teater, turismifirmad.

Paneb imestama, kui kuss on nüüd need linna- ja lennuametnikud ning (kohalikud) poliitikud, kes eelmiste kohalike valimiste eel üksteise võidu lennujaama tähtsust rõhutasid ja enda nimele plusspunkte teenida üritasid.

Vaikuse hääl on valus, kirjutas poeet. Kuid vähemasti tõestab see, kuivõrd tühi poliitiline sõnakõlks on Eesti piirkondade arengu rõhutamine, teisisõnu siis regionaalpoliitika. Õieti lõhnab praegune vaikimine lausa skandaali järele.

Aastate jooksul on Tartu lennujaama panustatud rohkem kui 160 miljonit krooni meie ja euroraha ning seni on räägitud ka edasisest investeeringute kavast. Ajakohastatud on lennurada ja terminal, muretsetud ports tehnikat. Seda kõike pole ju tehtud harrastuspilootide teenindamiseks.

Turundusraha, mida avalik ja erasektor Tartust lendamise teadvustamisse on Eestis ja raja taga panustanud, pole keegi kokku arvutanud, kuid kahtlemata ulatub see suurte summadeni. Hulk sellest rahast võib osutuda raisatuks, seda enam, et töö kandis ka vilja – mullu läbis lennujaama 23 504 reisijat.

Poliitikuil, majandusministril, ASil Tallinna Lennujaam ja teistel asjaosalistel on mõtteainet rohkem kui küll, et pikast unest äratatud lennuharjumust alles hoida. Et jaamas säiliks mingigi elu. Miks mitte kasutada riiklikku lennufirmat, avades näiteks teatud päevadel Tartu-Kuressaare liini? Kindlasti leiduks neid, kes eelistaksid lendu kuue-seitsmetunnisele bussisõidule.

Vaikuse asemel peaks Tartu lennujaama edasine käekäik olema tähtis üleriigiline kõneaine. Lintide ja vahuveini aeg on möödas. Argipäev ja kulutatud raha ootab vastuseid.