Erinevalt ülejäänud maanteedest pakub Tallinna-Tartu maantee läbimine alati kõneainet. Linnapiirist umbes 30 kilomeetri kaugusel algavast möllust võiks järeldada, et juhtide vahel käib punktivõistlus.
Sigrid Kõiv: punktimängud Tallinna-Tartu maanteel
/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
10. august 2011, 12:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna-Ikla vihmasajusel teel ei tee taga sõitev maastur kordagi katset mööduda ning hoiab terve tee viisakat pikivahet. Põlva lähedal tõmbub ettevaatlikult 60-kilomeetrise tunnikiirusega sõitev soliidses eas juht oma masina veidi teeserva, et tagant tulijat mööda lasta.
Iga heinapalle vedav traktor aeglustab käiku venimiseni ja vilgutab suunatulesid, et enda taha kõõluma jäänule möödasõiduvõimalust pakkuda. Ning jalakäijad ja jalgratturid mahuvad mujal rahus teeserva omi asju ajama.
Tallinna ja Tartu vahel kogub oma gabariitidest laiema veosega veok keset päeva selja taha pika kolonni ja tekib küsimus, miks peab seda laadungit vedama siis, kui tee on liiklejaid tihedalt täis.
Kui eessõitja annab märku mööduda, tuleb sellesse suhtuda pigem kahtlustavalt.
Mõnevõrra kõhe oli jälgida eessõitja kimbatust, kui see oli omakorda tema ees sõitnud ja tehnoabi kirju kandnud bussi märguande peale alustanud möödasõitu. Tee ei olnud nii vaba kui võinuks eeldada. Vastutulev sõiduk sundis möödasõitjat kogu võimaliku kiirenduse oma masinast välja pigistama. Võimalik, et tehnoabi buss püüdis leida kedagi, kellele reklaamitavat puksiiriteenust pakkuda.
Möödasõit on sellel maanteel üldse omaette teema – kes kui suurt hulka kaasliiklejaid suudab tolmu näksima panna. Selleks võib kolonnis ennast vahele süstida, sundida eessõitjat pikivahet kriitilise piirini vähendades kiirust alla võtma ja kõige põnevam osa: kes jõuab võimaluse tekkides esimesena möödasõitu alustada.
Ning on mõnevõrra rabav, kui kolonn on just möödunud õnnetuskohast, liiklust reguleerivad politseinikud pole veel päriselt vaateväljastki kadunud, kui juba alustab üks närvilist möödasõitu, nagu polekski roolis inimene, vaid vaablane.
Aga surve tekitab alati vastusurvet. Kui mõni alalhoidlikum juht on otsustanud läbida tee tempoga, mis teeks au ainult tolmuimejale, siis püsib ta jäigalt keset sõidurada, soovitavalt isegi veidi kaldus tee keskjoone suunas.
Seejuures õnnestub Tallinna-Tartu maanteed harva läbida politseipatrulli nägemata. Aga tee on 178 kilomeetrit pikk ja kui patrull seisab näiteks 50. kilomeetril, ei sega see 114. kilomeetril lustimist.
Võib-olla on tegu autoavalikkuse närvilise püüdega survestada maantee ehitamist neljarajaliseks, kuid välja näeb see nii, nagu oleks tegemist väikeste lastega, kes on igavusest ohtlikult ülemeelikuks muutunud.