Põlenud autod Lääne-Londonis Ealingis. FOTO: SCANPIX

Selliseid meeleavaldusi nagu see, mille käigus mõnisada inimest protesteeris mõne päeva eest Londoni politsei liigse vägivalla vastu, tuleb maailmalinnas ette pea iga päev. Küll aga pole igapäevane see, et demokraatlikus riigis loomulikku inimeste vaba eneseväljenduse õigust tõttavad kuritarvitama huligaanid ja märatsejad.

Võib arvata, et suurem osa neist märatsejatest, kes on nüüdseks juba mitmes Inglismaa linnas põletanud maha maju ja autosid, peksnud segi kohvikuid ja ärisid, varastanud ja röövinud, pole midagi kuulnud 29-aastasest Mark Dugganist, kes politseioperatsiooni käigus maha lasti.

Neid ei huvita ei Dug­gani vahistamiskatsega seotud üksikasjad, sama operatsiooni käigus viga saanud politseinik ega seegi, et juhtumi uurimiseks on kokku kutsutud sõltumatu komisjon.

Nende põhimõttelage ideoloogia, kui seda niisuguse mõistega üldse võib iseloomustada, piirdub parimal juhul mõttega purustada klaas ja panna pihta selle taga olev viinapudel, enamasti aga lihtsakujulise rüüstamisega.

Tegemist on kurjategijatega, kes peavad varem või hiljem oma tegude eest vastutama. Nagu ütles eile Briti peaminister David Cameron: «Kui te olete piisavalt vanad, et neid kuritegusid toime panna, olete piisavalt vanad, et saada karistatud.»

Samas on selge, et kõiki laamendajaidki ei saa kohelda ühtviisi. Küllap on enam kui 450 vahistatu seas ka kaasajooksikuid, kes tegutsevad massiinstinkti ajel süüdimatusest või lausa rumalusest. Vastutusest ei pääse nemadki.

Valitsus eesotsas Cameroniga peab korra majja saama viisil, mis on demokraatlikule riigile kohane. Seda ka siis, kui tekib kiusatus avalikkuse surve all – ja peaministrile heideti ette, et ta puhkust viivitamata ei katkestanud – kasutada nii-öelda kõva kätt.

Ilmselgelt vajab korrakaitse lisajõude, ent neid tuleb targalt kasutada. Märatsejad tuleb viia kohtu ette ja määrata neile seadusest tulenev karistus – nii nagu see Ühendkuningriigis kui õigusriigis tavaks.

Kindlasti meenuvad paljudele eestimaalastele telerist Londoni märatsemisi vaadates meie nelja aasta tagused pronksööd, mõnele ka Pariisi eeslinnade rahutused jmt juhtumid. Kõigi nende taustal on ka tõsiseid, lahendamist vajavaid sotsiaalseid probleeme.

Pikaaegne tööpuudus ja eneseteostusvõimaluste puudus leiavad tihtipeale just sellistes olukordades ventiili, et kogunenud pinge kahetsusväärsel moel välja lasta.

Kuid ühtegi neist küsimustest ei lahenda tänavavägivald ja kahjutuli. Demokraatlikus riigis on probleemide lahendamiseks hoopis teised mehhanismid.