Mare Tralla: rahutu London

Mare Tralla oma tööde taustal. Foto: Alar Raudoja

Osa süüst Inglismaa rahutuste puhkemisel lasub Briti valitsuste poliitikal ja regulatsioonidel, kirjutab Londonis elav eesti kunstnik Mare Tralla.

Sellise ulatusega huligaanitsevaid rahutusi, nagu viimase kolme päeva jooksul Londoni erinevates linnaosades ning teistes Inglismaa linnades – Birminghamis, Bristolis, Liverpoolis, Leedsis ja mujal – toimunud on, ei ole Inglismaal nähtud kümnendeid.

Rahutused kasvasid välja laupäeval Tottenhami linnaosas toimunud protestist politsei vägivalla vastu. Nimelt tulistas politsei neljapäeval reidi käigus surnuks 29-aastase kohaliku, nelja lapse isa Mark Duggani. Kas Duggan oli kurjategija või süütu, on veel selgusetu, kommentaarid tema isiku suhtes on vasturääkivad.

Viimaste aastate jooksul on Londonis toimunud mitmeid politseioperatsioone, kus surnuks tulistatu on osutunud süütuks kodanikuks, keda ekslikult kurjategijaks arvatud või kelle kotis olevat lauajalga relvaks peetud.

Paljudes, eriti etnilistes ja madala elatustasemega kogukondades on tundlikkus politsei tegevuse suhtes viimase peale keeratud. Lisaks sellele valdab neid kogukondi perspektiivitus, tööpuudus, madal haritus ja kultuuritus, vaesus, ootus ja samas vastuseis, et keegi teine (riik) nende probleemid ära lahendab. Seda arvestades ei ole üllatav, et esialgu rahulik protest politseijaoskonna ees muutus vägivaldseks.

Vastureaktsioonina ühe nooruki konfliktile politseiga süütasid protestijad kaks politseiautot. Sellest innustust saanud teismeliste hulk asus rüüstama ja süütama kohalikke poode, auto­sid jne, seda kõike poliitiliselt õigustava põhjendusega, et nüüd näidatakse rikastele, politseile ja riigile nende koht kätte.

Kui ma pühapäeval Brixtoni festivali nautisin ja rõõmsalt sõpradega tänaval tantsu lõin, ei kujutanud meist keegi ette, et mõni tund hiljem on Brixtoni tänavad täidetud vandaalitsevate noorukitega. Aeg-ajalt oli kuulda, kuidas tänaval arutati Tottenhamis toimunud laupäevaseid rahutusi, aga enamasti õigustavas võtmes, «et meil ei ole ju mingit muud võimalust seista politsei, riigi ja rikaste ülemvõimu vastu».

Pühapäeva öö veetsin oma partneri juures Brixtonis, umbes pool kilomeetrit sealsest rahutuste koldest. Politseisireene ja helikoptereid oli kuulda, aga me ei pööranud sellele suuremat tähelepanu.

Hommikul metroojaama minnes jõudsin poolele teele, kust politsei mind tagasi saatis, kogu Brixtoni keskus oli suletud, alles õhtupoolikul oli võimalik sealt läbi jalutada ning näha rüüstatud tänavaid, põlenud ja puruks pekstud kauplusi, kohalikke elanikke mobiiltelefonidega pildistamas ja toimuva üle imestamas.

Rahutusi õigustavat tooni oli veel võimalik kuulda, aga enamasti arutati tänaval selle üle, kuidas politsei ei suutnud peatada gruppi kontrollimatuid teismelisi, kes lihtsalt rüüstasid ja varastasid, eelkõige spordijalatseid, riideid, mobiiltelefone ja elektroonikat.

Pühapäeva öösel toimus erineva suurusega vägivallatsemist veel mitmes teises linnaosas kuni Oxford Circuseni välja, samas võib neid rahutusi vaadelda kui eelmängu esmaspäevaõhtustele, mis kandusid ka Londonist väljapoole ja täiesti kontrollimatult hävitasid mitme linnaosa tänavaid.

Kõige rohkem said kannatada Croydoni, Claphami, Ealingi, Hackney, Woolwichi linnaosa, kus kontrollimatult põlesid mitmed hooned, nii kauplused kui elumajad. Londoni päästeteenistused lihtsalt ei suutnud kõiki vägivallakoldeid kontrolli alla saada.

Meedias on palju kriitikat politsei aadressil ning viimane tunnistab, et neil ei olnud piisavalt inimesi, et sellise ulatusega ja sotsiaalmeedia kaasabil organiseerunud noorukite hulka hallata.

Eilsed sündmused tekitasid ka esimesi kogukondade vastureaktsioone, näiteks kaitsesid Dalstoni türklased organiseeritult oma ärisid ning needsamad sotsiaalmeedia kanalid on kohalike elanike seas kasutusel koristustööde organiseerimisel.

Olukord Londonis on kaugel tavapärasest, politseiautode sireene on pidevalt kuulda, teatud rahutus on kõigis. Oletatavad põhjused, miks need rahutused kasvasid nii kontrollimatuks, on komplekssed. Lihtne oleks kõike põhjendada vaid majanduse madalseisust tulenevate raskuste, tööpuuduse, vaesuse ja perspektiivitusega.

Rahutute teismeliste põlvkond on kasvanud üles suhteliselt distsipliinivabas õhkkonnas, nende vanematel pole olnud õigust ega julgust oma lapsi rangelt kasvatada. Paljud on olnud ise aastaid töötud ja elanud toetustest, huvi ja perspektiivita oma eluolu muuta.

Riigi regulatsioonid on võtnud ära isikliku vastutuse tunnetamise ning otsustusõiguse kõige lihtsamate asjade üle, näiteks selle üle, et lapsevanem ei saa otsustada, kui vanalt tema laps võiks üksi kodus olla või üksi kooli minna, seda otsustab keegi teine – riik.

Lisaks aastaid toiminud üksikindiviidi ja tema erilisuse kultus, mida on süvendanud meedia ja valitsuste poliitika. Lõpuks, esimeste rahutuste «edu» ning politsei võimetus kontrolli saavutada innustas järgnevaid, andis tunde võimust.

Peaminister ja Londoni linnapea saabusid tagasi puhkuselt, et toimuvat kontrolli alla saada. Täna õhtul peaks Londoni tänavatel olema tunduvalt enam politseinikke. Kas see suudab lõpetada rahutused, ei ole veel teada.