/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
Mäletame hästi aega, mil saime ise abi. Nüüd on meie kord aidata, ütles Eesti välisminister Urmas Paet. Kui lugupeetud Rootsi majandusteadlane Anders Åslund kutsuti kadunud Boriss Jeltsini majandusnõunikuks, olid Vene ja Eesti liiduvabariik samas rahvaste vanglas. Kui lagunes Nõukogude Liit, läksid mõlemad üle demokraatiale ja turumajandusele.
Mõni aeg tagasi avaldas Åslund Vene ajalehes The Moscow Times oma hinnangu selle kohta, kuidas need riigid on hiljem arenenud. Majandusteadlasena tõdes ta, et vahet pole, kui vaadata vaid kogutoodangut elaniku kohta. Eestlased olid 20 aastat tagasi ühe viiendiku võrra venelastest jõukamad ja on seda ka praegu. Ses mõttes on mõlemad edasi liikunud.
Erinevused Eesti ja Venemaa vahel ilmnevad alles siis, kui uuritakse kvaliteedinäitajaid. Maailmapanga statistika järgi on Eesti 183 riigi hulgas 17. kohal, kui hinnatakse äritegevusele soodsat õhustikku ja seadusi. Venemaa on 123. kohal.
Suurim erinevus seisneb korruptsioonis. Nõukogude ajal peeti eestlasi vaid veidi venelastest ausamaks. Uuel iseseisvusajal on altkäemaksuga Eestis armutult võideldud, samas kui Venemaal on see muutunud levinumaks kui kunagi varem.
Rahvusvahelises võrdluses on Eesti maailma 26. vähim korrumpeerunud riik – Venemaa on langenud 154. kohale. Korruptsiooni levikut on sel kombel Åslundi järgi mõttetu kaitsta, apelleerides ajaloole, traditsioonile või religioonile. Head valitsemiskorda võib ellu viia ja haiget «selle maa kommet» välja kitkuda palju kiiremini, kui muidu usutakse.
Rootslase järeldus on karm: Eesti valitsus koondab oma energia kogu riigi majandusliku heaolu edendamiseks, kuid Venemaa juhid keskenduvad oma taskute täitmisele. Sellise erinevuse säilitamises on küsimus, kui Eesti valib augusti lõpus endale presidenti.
Favoriidiks on praegune president Toomas Hendrik Ilves, kelle seljataga on vähemalt teoorias 75 parlamendiliiget 101st. Teiseks ametiajaks tagasivalimiseks on tal vaja 68 häält. Kui neid ei leidu, teeb valiku nn külavanematest koosnev valijameeste kogu. Nagu Tallinnas öeldakse: valimised lähevad põllule.
Ilvese edumaa põhineb kolmel teguril. Ta on presidendina järginud põhiseadust täht-tähelt, rõhutades rahva valitud esindajate võimu ja vähendades nimetatud presidendi rolli. Riigis, kus aastakümnete ülesandmiste valguses keegi kedagi ei usaldanud, on Ilves teinud tublit tööd kodanikuühiskonna taasloomiseks.
Välispoliitikas on ta tõstnud Eesti profiili ennenägematul kombel; juba oma esimesel ametiajal on selle väikse riigi esindaja kohtunud näiteks USA presidendiga neli korda. Suhetes Venemaaga pole teda edu saatnud, sest tema Vene ametivenda pole kohtumine huvitanud.
Mõnda aega paistis juba, et Ilvese ainsaks vastaskandidaadiks on presidenti turtsakalt suhtuv Eesti meedia. Siis meelitas vana rebane Edgar Savisaar Keskerakonnast enda poolele kandidaadina sõltumatu ja populaarse europarlamendi liikme Indrek Tarandi.
Andes nõusoleku kandideerida, tegi Tarand teene Eesti demokraatiale, kuid võib-olla karuteene endale. Eestlaste silmis esindab Savisaar Venemaa pürgimusi mõjutada Eestit ning mitte keegi, kes on temaga liitunud, pole jäänud poliitiliselt ellu.
Eesti välisminister Urmas Paet võttis hiljuti vastu rühma Soome ajakirjanikke. Temalt pinniti, miks erinevalt Soomest ei tehta Eestis kriitikat Kreeka, Portugali ja Iirimaa abistamise suhtes. Paet mõtles hetke ja ütles seejärel: «Sest mäletame hästi aega, mil saime ise abi. Nüüd on meie kord aidata.» See oli torge Soomele.
Tegelikult aitab Eesti Euroopa probleemseid riike nurisemata samal põhjusel, mille tõttu on selle relvajõud Afganistanis paigutatud ohtlikemasse kohta ja mille tõttu on see valmis vastu võtma rahvastiku suhtes rasked inimkaod. Väike rahvas ja riik annavad läänele krediiti kaitse ja helgema tuleviku eest.
Artikkel ilmus 1. augustil Soome ajakirjas Apu. Postimees avaldab selle väljaande ja autori loal.