Mihkel Mutt Breivikist: kiiksuga, aga mitte hull

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Norra politsei teatas eile, et massimõrvar Anders Behring Breivik tegutses üksi. Kolumnist ­Mihkel Mutt näeb juhtunus harvaesinevat paratamatust.

Enamik, kes üritavad enesetappu, blufivad või on äpud. Nii vähe on ju vaja eelteadmisi, et asi õnnestuks. Niisamuti on enamik terroriste kas pudrupead või kobakäpad. Tavaliselt on terroristi eesmärk põhjustada maksimaalselt purustusi või inim­ohvreid, aga sageli on tulemuseks kaks-kolm laipa, üks neist asjaosalise enda oma.

Tõelisi meistriteoseid kohtab selles valdkonnas harva. Seepärast võiks Breiviki kahtlemata kanda viimase aja «võitjate» lahtrisse. Maha vaikida polnud tema tegu kuidagi võimalik (see oleks olnud tema ainus nurjumine). Ta manifesti ei saa ära korjata. Ta ise on elus ja kõnnib tõenäoselt 21 aasta pärast (maksimaalne karistus Norras) vanglast välja. Mida veel võiks ta tahta? Ei usu, et ta avalikul kohtuprotsessil midagi huvitavat lisaks.

Kas Breivik on hull? Vaevalt küll. Kõik need punased mundrid ja muu tsirkus on karneval, mäng, enese ritualiseerimine ja puhas kuri lõbutsemine.

Käesolevas juhtumis on kolm komponenti. Esmalt ideed. Breiviki mõtetes ei ole midagi erakordset. Need on ju õhus, tõsi, enamasti hajutatult ning nõrgemas kontsentratsioonis. (Ta ei salli migrante, aga neid ei salli tuhanded teisedki jne.)

Üldse, kinnismõte pole hullus. Poolikud teadmised ajaloost või nende vildak tõlgendamine ei ole haigus, isegi lauslollus (debiilikust ülespoole) pole vaimne hälve.

Ka ekstravagantsus pole hullus. Kui meil näiteks Kivisildnik midagi väga pöörast ütleb, siis meie, kes me Kivisildnikku tunneme, teame, et tegelikult ta ei ole üldse hull, vaid lihtsalt natuke šokeerib.

Ka tapmine ei ole hullus. Need, kes koonduslaagris tuhandeid tapsid, polnud maniakid. Kindlasti oli mõnes üle keskmise sadismi, enamiku jaoks oli see aga amet nagu iga teine. Süürias tapsid valitsusväed ainuüksi eelmisel pühapäeval ligi sada inimest. Keegi ei ütle, et seda tegid psühhopaadid. Sõjavägi tegi oma tööd.

Praegu on kõik ehmatanud. Aga kui Breivikil mingi ime läbi õnnestuks kehtestada säärane riik, nagu ta tahab, siis töötaksid seal kindlasti sajad inimesed, kes notiksid võõramaalasi, pärast päevatööd tuleksid aga koju oma naise ja laste juurde.

Kui keegi on otsa lahti teinud, siis tapetakse kergesti. See oleks kurjuse banaalsus.

Inimesed ei tapa omal käel, sest neisse on sisendatud, et nii pole ilus, ja nad kardavad karistust. Sootuks harvem hoiab neid tagasi empaatia – arusaam, et teine inimene on sama mis mina, tema tapmine on sama, kui keegi tapaks minu jne. Kui tappa võiks üksnes pilguga, siis annaks laipu vedada.

Ei, tapmine pole hullus.

Breiviki puhul lisandub veel ­kolmas komponent, mis on võib-olla kõige tähtsam. See on mõtete ja tegude vastavus, oma mõtetest loogiliste järelduste tegemine praktikas. Selleski pole midagi haiglast, kuigi see on väga erandlik – eriti nüüdsel hedonismiajastul, mil säärast ühtsust kohtab üldjuhul pisiasjades (näiteks on keegi veendunud, et friikartulid on paremad ketšupi kui majoneesiga, no ja siis tellibki neid kartuleid ketšupiga maailma kõikides rämpstoidukohtades).

Võti Breiviki-taolise inimtüübi mõistmiseks on osaliselt Dostojevski tegelastes, eelkõige «Kurjade vaimude» terroristides. Nad on selles mõttes ideeinimesed, et on oma «mõtte lõpuni mõelnud» ja valmis vastavalt sellele ka tegutsema, kohkumata tagasi millegi ees. (Breiviki teo kuulutuslikkuses, s.t et see peab saatma maailmale signaali, on natuke sarnast Kirillovi ideelise enesetapu «etapilisusega».)

Ei ole päris täpsed väited, nagu oleks Breivik lasknud «kurjusel enda üle võitu saada» ja muul metafüüsikal. Pigem on vastupidi, Breiviki-taolised on allutanud kurjuse endale. Kui Breiviki agenda poleks nii õõvas, siis võiks tema järjekindlusele lugupidamist avaldada. Isikliku kuulsuse kogumine, tahe silma paista ei ole sääraste inimeste puhul esmatähtis.

Breivikil on natuke sarnasust Hitleriga: missiooniluul, enda pidamine saatuse tööriistaks, inimelude eimiskiks pidamine, samuti praktiline arukus oma eesmärgi nimel tegutsedes.

Aga: kõige oma kohutavuse juures ei olnud ju Hitler sadist ega isegi mitte inimvihkaja. Need kategooriad ei ole tema puhul lihtsalt asjakohased.

Tegemist oli totaalse empaatiavõime puudulikkusega, mis harilikult kaasneb, kui mõeldakse suurtes kategooriates ning mis avaldub pea kõikide suurte revolutsionääride ja ühiskonnamuutjate juures. Vägivald on neile vahend.

Inimvihkaja ega sadist pole ka Breivik. Ja kui Hitler tahtis juute ära kaotada kogu maailmast, siis Breivik laseks moslemeid oma traditsioonilisel asu­alal vististi rahus elada.

Kokkuvõttes ei ole üheski selle juhtumi komponentidest midagi erandlikku. Erandlik on see, et need kolm juhtusid kokku, mis on ülimalt ebatõenäoline.

Seepärast on ka riigivalitsejad ja eliit praegu raskes olukorras. Nende väljaütlemised à la «me ei lase end nendest rünnakutest heidutada», «selliste tegude eesmärk on hirmu ja paanika levitamine, aga me koondume ja hoopis tugevdame demokraatiat» jms on heasoovlikud ja asjakohased, aga ikkagi sisutu retoorika.

Riigiisad peavad midagi ütlema, ja muud neil praegu öelda ei ole. Nad ei saa pakkuda konkreetset lohutust, võtta tarvitusele meetmeid vms, sest nad ei ole seni selles suhtes midagi silmatorkavalt valesti teinud. Paljudes paremates riikides kõnnitakse niikuinii pidevalt isikuvabaduste piiramise ja turvalisuse noatera peal. Raske on sealt kõrvalsamme teha.

Nn paremterrorism ei kujuta endast märkimisväärset ohtu. (Muide, Euroopa viimaste kümnendite terroriaktides on ülekaalukalt esikohal nn separatismiga seotud, baskid jt, järgnevad moslemiterroristid.)

Breiviki juhtum on õnnetus nagu välk, mis lööb sisse harva, aga vahel ikka. Või nagu tavaravim, mis ühele miljonist võib äkki osutuda surmavaks. Tulevikus sääraste erandite ärahoidmiseks ei aita õieti miski (isegi mitte see, kui kõik laskursportlased steriliseerida).

Jääb üle ainult palvetada ja paluda jumalat, et järgmine kord tuleks hästi kauges tulevikus.