Mari Tammar, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika üliõpilane.

FOTO: Erakogu

Olen sügavalt hämmeldunud ja kurb, et tänavusele Viljandi pärimusmuusika festivalile on järgnenud kriitikatulv, mis võhiklikul moel keskendub ebaolulisele.


Olen oodanud hetke, mil festival tekitaks ühise aruteluruumi, kus kohtuvad mitmete teadjameeste seisukohad. Nüüd on see juhtunud, kuid pisut sõgedal moel.

Kui festivali järel oleks õhus särisenud konstruktiivne kriitika, tekkinud arutelud festivali sisuliste küsimuste üle, jagatud suurimaid kontserdielamusi ja esitatud küsimus, kuhu suunas eesti pärimusmuusika interpreteerimine ja esitamine areneb, saaks praegu meedias toimuvat tõsiselt võtta.

Kuna aga avalikku diskussiooni pärimusmuusika ja -kultuuri ning sellega seotud põhiväärtuse üle pole olnud, jääb toimuvast pigem meediamulli maik.

Festivali meeskond eesotsas Ando Kivibergiga on eesmärgiks võtnud arendada festival üha terviklikumaks, traditsioonitundlikumaks ja stiilipuhtamaks. Seda on kõige selgemalt näha festivali programmist, kus paari aasta taguse ajaga võrreldes pole üldrahvalikke ansambleid, vaid alles on jäänud konkurentsisõela abil valitud muusikakollektiivid, kelle tegevus otseselt suunatud pärimusmuusika interpreteerimisele. (See ei väljenda kuidagi rahahimu, mida ette heidetakse.)

Samuti on festivali programmi lahutamatuks osaks kõigile tasuta kättesaadavad õpitoad, kus festivali külastajad saavad astuda pärimusega isiklikku dialoogi tantsu, laulu või pillimängu kaudu.

Nii välismaised kui omad «staarid» astuvad lavalaudadelt maha ja loovad rahvaga silmsideme – raha selle eest ei küsita ja elamus on kordi suurem. Kuid kas need, kes nurisevad kõrgete piletihindade pärast ja süüdistavad festivali enda unustamises, kasutavad neid võimalusi? Õpitubadesse mahuks mitu korda rohkem inimesi!

Programmi arendamine pärimuse pärasemaks eeldab aga ka publikumi süvenemise astme kasvu. Selle elamust, kes suudab siseneda muusikasse ja lasta seda läbi oma vereringe, ei varjuta toidutänava elu. Veel enam, muusika teeb inimeste südamed lahti ja selliselt avatud inimene suudab tervendada/mõjutada ka kõike end ümbritsevat.

Siinkohal olekski põnev kuulda seisukohti tänavuaastasest teemast, mis lõimis endasse muusikaloome, -esituse ja -tunnetuse aspekti. Kas ka teie tundsite ühtset võnkumist, mida ööpäev läbi väldanud rütm igaühte sublimeeris?

Kordaksin uuesti ka seda, mida kirjutasin Sakalas. «Tegin avastuse, et tegemist pole kellegi poolt juhitud ega konstrueeritud kultuurisündmusega, vaid isereguleeruva elusorganismiga, kus iga üksikelement teist toetades püüdleb suurema avatuse ja sügavama enesemõistmiseni – kutsus ju tänavune teemagi meid leidma iseend ja üksteist muusikast ja muusikaga.»

Ehk teisisõnu: festivali toimkond ehitab küll toimuva sündmuse skeleti, kuid sellesse, mil moel kõik elama hakkab, panustab eranditult iga festivali külastaja ise. Spontaanseid laulu-, tantsuringe ei kirjuta keegi stsenaariumisse sisse – ikka me ise loome need. Toidutänav väljendab ju ka tarbija nõudlust – kes neist kriitikutest ise poleks folgi ajal õlut joonud? Seega ei saa festivali meeskonda süüdistada iseorganiseeruva rahvahulga õllemeelsuses.

Ehk peaksime nüüd kõik sügavalt endale silma vaatama ja esitama küsimuse, miks see alkoholiteema meid niivõrd riivab. Tekkis ju ka Ott Sepa ja Märt Avandi purjus ujuja sketšist suur poleemika. Pärimusmuusika festival on aasta-aastalt aidanud meil leida oma rahva identiteeditunnet– vaadakem siis tõsiselt, kuid mitte süüdistavalt eesti rahva alkoholiprobleemile silma. See on meie ühine probleem.

Kuidas teile meeldiks, kui Viljandi pärimusmuusika festival kuulutaks end samuti alkoholivabaks nagu Hiiu Folk? Mind see ei häiriks, sest kümneid minuteid järjest labajalga keerutades, regilaulu lauldes ja kontserdil muusikutega kaasa hingates tekib puhtam ja ekstaatilisem joovastus. Kes seda tundnud, teab, millest ma räägin, ja olen veendunud, et tema ei samastaks ka folgi ja toidutänava hinge.