Mart Altvee: millist Eestit müüme investoritele järgmise kümnendi jooksul?

Mart Altvee Foto: Mihkel Maripuu

Peaminister Andrus Ansip on lubanud kokku kutsuda eurole ülemineku töörühma, mis hakkab jälgima Maastrichti kriteeriumide täitmist ja koordineerima Eesti ühinemist eurotsooniga. Usun, et enamik Eesti majandusinimestest tervitab sellise töörühma loomist ja hoiab pöialt, et töörühma tegemised jõuaksid ka reaalsesse ellu, võimaldades lähematel aastatel euro Eestis kasutusele võtta.

See oleks Eesti jaoks positiivne sündmus nii majanduselus kui ka märgilise tähtsusega sõnum meie riigi kuvandi edasiarendamisel. On ju nägemus Eestist kui Ida-Euroopa väikesest tiigermajandusest üleüldise finantssurutise taustal tuhmuma hakanud. Investeeringute kasv on pidurdunud paljudes riikides ja nii ka Eestis. Nii väheneb Eesti Panga 2008. aasta sügisprognoosi kohaselt investeeringute reaalkasv sel aastal 5,6 protsenti ja järgmisel aastal 10,4 protsenti.

Kas eurole üleminek on aga piisav argument välisinvestorite huvi taaselustamiseks?
Milliseid positiivseid samme võiks Eesti veel astuda, et finantskriisist väljudes oleks
meie stardipositsioon teiste Ida-Euroopa väikeriikidega võrreldes parem? Selleks, et neile küsimusele vastuseid leida, oleks mõistlik heita pilk teguritele, mis meelitasid välisinvestoreid edukalt Eestisse viimase kümmekonna aasta jooksul.

Pilk lähiminevikku

Eesti-odav maa
Suur osa Eestisse tehtud välisinvesteeringutest pärineb meie naabermaadest Rootsist ja Soomest. Eesti panga andmetel lähtusid nendest kahest riigist vastavalt 51 ja 24 protsenti kõigist Eestisse tehtud otseinvesteeringutest ajavahemikus 1994-2007. Sealsed ettevõtjad nägid Eestis ja teistes Balti riikides lähinaabruses asuvat laienemisvõimalust olukorras, kus siinne turg pealegi veel jaotamata. Pangandus ja toiduainetetööstus on selle parimateks näideteks. Lisaks toetas toonaseid otsuseid paljuski meie odav tööjõud ja üldine madal kulutase.

Eesti - sild ida ja lääne vahel
Veel kümmekond aastat tagasi kiitsime välisinvestoritele Eesti unikaalseid võimalusi, mis tulenesid asendist suure idaturu kõrval. Eesti oli maakaardilt tuge otsides vähemalt mõnda aega mitmete ettevõtete strateegilistes plaanides väravaks oluliselt potentsiaalikama idanaabri juurde. Toonased plaanid ei ole aga enamasti täitunud.

Liitumine ELiga
Uut hoogu investorite huvile Eesti vastu andis Eesti liitumine Euroopa Liiduga 2004. aastal. Juba mõni aasta enne seda oli oluliseks argumendiks siia investeerimisel uskumus, et euroliiduga liitumine tagab Eesti majanduse ja elatustaseme järkjärgulise ühtlustumise vanade liikmesriikide võrreldavate näitajatega.

Liberaalne majanduskeskkond
Oluliselt aitas Eestile tähelepanu tõmmata ka 90ndate lõpus loodud väga liberaalse majanduspoliitika, sealhulgas ka ettevõtjatele meeldiva tulumaksueksperimendi, ja üsna innovaatilise ärikeskkonna kuvand. Kindlasti lisas tuge ka krediidireitingu positiivsemaks muutumine tänu tasakaalus riigieelarvele, väikesele riigivõlale ning elanike ja äriettevõtete suhteliselt madalale laenukoormuse tasemele. Ka mitmesugustel edetabelitel, nagu konkurentsivõime edetabel, majandusvabaduse indeks jt, oli oma roll Eesti kui soodsa investeerimiskeskkonna kuvandi loomisel.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et mitmele toetuspunktile rajatud kuvand, mis loodi kümmekond aastat tagasi, oli piisavalt tugev, et eristuda teistest endise idabloki riikidest.

Mida müüme investoritele aga edaspidi?

On alust arvata, et finantskriisi raugedes mängitakse trendid investeerimismaastikul oluliselt ringi. Ühe või teise piirkonna paari aasta tagune atraktiivsus on selleks hetkeks unustatud ja väikestel turgudel tuleb end taas kord tõestada. Ehk siis majandussurutisega maadlemise kõrval oleks mõistlik juba täna vaadata, millist investeerimiskeskkonda on Eestil investoritele pakkuda järgmisel kümmekonnal aastal.

Eesti siseturg üksi ei ole piisavalt atraktiivne
Tõenäoliselt jätkub pärast finantsturgude rahunemist ühtlustumine Euroopa Liidu elatustasemega. Seda aga rahulikumas tempos kui enne. Teenuste sektoris annab see kindlasti kasvuvõimalusi. Jätkub ka tõenäoliselt majanduse infrastruktuuri rajavate ja hooldavate ettevõtete kasv. Seda jätkuvalt ka euroliidu rahade toel. Kasvusektoreid on veelgi, kuid kõik see puudutab enamasti siseturgu. Vaid siseturu kasvul põhinev majanduskasv ei taga aga Eestile selliseid kasvunumbreid kui viimasel viiel aastal ja pole ka välisinvestorite jaoks nii tõsiseks argumendiks siia investeerimisel. Nii oleks Eesti endiselt väike riik Euroopa ääremaal nagu ka kümmekond aastat tagasi.
Ka ambitsioon saada aknaks itta ei ole täitunud. Ei hakkaks siinkohal pikalt peatuma põhjustel. Arutleda võiks aga võimaluste üle selle ambitsiooni taaselustamiseks. Ärgem unustagem, et meie naaber on siiski piirkonna suurima kasvupotentsiaaliga turg. Enamik lääneriike, kel on kohati ka poliitikas teistsugused meeleolud, püüab oma majandussuhted meie idanaabriga hoida siiski toimivana. Ehk oleks meilgi lääne- ja põhjanaabritelt mõndagi õppida ja lahutada oma ajalooline kibestumus kainest majanduslikust argumentatsioonist.

Sektoripõhised maksu- ja muud soodustused
«Odava tööjõu baasriik» ei ole Eesti tee. Selleks peaks taaselustama nõukogude ajast tuttava immigratsioonipoliitika, et pidev suuremahuline tööjõu juurdevool tagaks palgatasemete pikaajalise säilimise. Siiani ei ole selline arengustsenaarium leidnud positiivset vastukaja ei poliitikute ega arvamusliidrite hulgas. Seega ei ole loota, et Eesti võiks olla atraktiivne tööjõumahuka tööstuse või teenuse siiakolimise tõttu ja sellelt pinnalt investeeringuid ligi meelitada.

Tööjõu kvalifikatsiooni teemadel on viimastel aastatel kirjutatud palju. Toetan siinkohal mõtet, mis on juba korduvalt läbi käinud erinevate arvamusliidrite artiklitest ja sõnavõttudest: olles väikeriik, peaks Eesti valima välja fokusseeritud sektorid, kus tagada hariduspoliitika, toetuste ja soodustuste abil olemasolevate spetsialistide kõrgeim võimalik kvalifikatsioon ja selle jooksev tõstmine. Ja seda ka maksusoodustuste abil. Eestis on endiselt investeeritav kasum tulumaksuvaba. Tänaseks ei ole aga mudel, mis 8 aastat tagasi Eestile palju tuntust tõi, enam kuigi uudne. Lõputult kõigis sektorites makse alandades jääme ka hätta eelarvelaekumistega. Sektori- või konkreetse kuluartikli põhine soodustustepoliitika annaks aga võimaluse tagada konkurentsivõime kindlates valdkondades, säilitades samal ajal teiste sektorite põhiselt piisava maksulaekumise. Millised võiksid olla need sektorid? Kindlasti oleks selliseks otsuseks vaja süvaanalüüsi. Esmapilgul arvan, et nii IT, meditsiini kui ka finantsvahenduse vallas leiaks kitsamaid alavaldkondi, kus suudaksime kasvada tippspetsialistideks laiemalt kui vaid Balti või Skandinaavia mõõtmes.

Kokkuvõte

Hetkel on veel aega. Investorid tegelevad veel olemasolevate investeeringute päästmise ja hoidmisega. Kas uks uueks investeeringutelaineks avaneb kahe, kolme või nelja aasta pärast, ei oska täna keegi täpselt hinnata. On aga kindel, et ühel hetkel on haavad parandatud ja otsitakse uusi väljundeid, uusi turge ja investeerimisobjekte. Kui Eesti tahab välisinvesteeringute ligimeelitamisel olla sama edukas kui viimasel kümmekonnal aastal, peab töö selle nimel algama juba täna. Euroga liitumise töörühm on kindlasti selge samm selles suunas. Lootkem, et neid samme tuleb veel.