Politseinikud Oslos terrorirünnaku ohvrite mälestamise kogunemisel.

FOTO: SCANPIX

Norras on rahulik puhkusteaegne vaikelu, mis nii tavaline Skandinaavia heaoluriikide suvedele, selleks korraks läbi. Kahjuks. Sest üks noor mees otsustas, et tema nimi peab saama ajalooraamatusse maailma šokeeriva hulluse abil.

See hullus on mõjutanud ka Eestit – nii lähedased oleme kultuuriliselt ja geograafiliselt. Norra õudus oleks toimunud nagu meie oma kodukandis, naabrimehe hoovis. Oleks ju väga lihtne otsustada, et kehtestame kompleksi karme meetmeid ja surume ühiskonna raamidesse.

Samas, kas me siis ise enam tahame selles ühiskonnas elada?  Ja kas see ka tegelikult tagab meie turvalisuse?

Me ei tohi järele anda terroristide-hullude soovidele, kelle eesmärk on saada tähelepanu ja selle kaudu külvata hirmu. Hirm on see, mis paneb riigiisad mõtlema ühiskonnas tegutsemise karmimatele reeglitele ja tegema järeleandmisi meie praeguse vaba ühiskonna põhiväärtustele, sest hullumeelsusi tuleb ette igas ühiskonnas, vahe on vaid selles, kas nendest rääkida või vaikida.

Meie ühiskonna turvalisuse eest vastutavatena ellu kutsutud asutused peavad saama töötada nii, et sellest oleks kriitilistel hetkedel riigile ja selle kodanikele kasu. Nagu me meediast Norra sündmuste kohta lugesime, läks Norra politseil oma poolteist tundi, enne kui end saarele kohale suudeti organiseerida ja hullunud tulistaja peatati.

Enne politseid olid juba ammu kohal kohalikud naabersaarelt, kes inimesi päästsid. Miks ei toiminud politsei ja kodanike koostöö, miks ei olnud politseil valmisolekut ja mobiilsust oma inimestele appi tõtata? Kas Eesti politseil on piisavalt vahendeid, tegemaks oma tööd nii, et pärast ei peaks paluma ühiskonnalt vabandust hullude peatamise operatsioonile hilinemise pärast tehnilistel põhjustel?

On selge ka see, et politsei ei saa töötada vaid reageerimispõhiselt ehk nii, et juhtumisest teatamisele järgneb reageerimine. Milline on Eesti valmisolek ennetada selliseid juhtumisi?

Kas oleme valmis, nii meie korrakaitseasutused kui kodanikud, maandama riske ja ära hoidma hullumeelsete laamendamist meie ühises avalikus ruumis? Kas eestlaste kodanikuaktiivsus ja tähelepanelikkus ja teadlikkus ühiskonna turvalisusest on sellisel tasemel, et see hakkab tööle ühe ühiskonna kaitsemehhanismina kriisiolukordades?

Politsei ja teised ametid, kes on palgatud meid kaitsma ja päästma, ei tohiks jääda üksinda, ilma ühiskonna toetuseta ja abita oma tööd tehes. Ühest küljest on riskide maandamisel ja kuritegude ärahoidmisel oluline monitoorida meie elukeskkonda ja analüüsida selles toimuvaid protsesse, sealhulgas meedia kaudu, kuid teisalt on oluline arendada koostööd ka kodanikega, kasvatada kodanikes tähelepanelikkust ja sotsiaalset tundlikkust turvariskide äratundmisel.

Ja kolmandaks, kas meie turvalisuse eest vastutavate ametkondade töötajad on piisavalt motiveeritud oma tööd hästi tegema? Lõputud reformid ja finantsilised kärped ning ühiskonna mittetoetav ja liiga sageli mõistmatult kriitiline suhtumine on tegijate motivatsiooni ja suutlikkust märkimisväärselt kahandanud, mis omakorda on tunduvalt vähendanud riigi suutlikkust ekstreemseteks lahendusteks just mittemateriaalse kapitali efektiivse kasutamise aspektist.

Eesti politseis näiteks on aastaid uuritud töötajate motivatsiooni ja rahulolu oma tööga ning tulemused on kahjuks murettekitavad, aastast aastasse. Inimesed, kes vastutavad meie ühiskonna turvalise elukeskkonna eest, on ise jäetud ilma turvatundeta oma tuleviku ees, nagu näitavad need uuringud.

Seega, milline on olukord tänapäeva Eestis? Kui oleme valinud isikuvabadusi väärtustava ühiskonna, siis kuidas tuleme oma demokraatlikke põhiväärtusi hülgamata toime isikuvabaduste ekstreemseimate ja ühiskonnale ohtlike ilmingutega?

Minu ettepanek on, et võiksime õppida teiste riikide apsudest ja möödalaskmistest. Tark ju õpib teiste vigadest. Meil on vaja nüüd ja kohe keskenduda siseturvalisuse kitsaskohtade lahendamisele. Tuleb senisest veelgi selgemalt jagada vastutus ja määrata kindlaks inimesed ja struktuurid, kes vastutavad siseturvalisuse eest. Ja need inimesed ei peaks olema alamotiveeritud ega mures selle pärast, mis neist homme või ülehomme saab.