Tunne Kelam..

FOTO: Peeter Langovits.

Ideed on alati õhus. Oluline on, kes, millal ja kuidas need sõnastab ning teoks teeb. Sügisel 1988 hõljus Eesti vaimses ruumis kümneid ühiskondlikke algatusi ning ideid, mille siht oli üks – muuta Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti taas vabaks ja iseseisvaks riigiks.



Ometi muutus üha pakilisemaks küsimus, kuidas ikkagi tegelikult saavutada see unelmates nii lähedaseks saanud armas vabadus, viibides üha julma hiigelimpeeriumi provintsis. Ühiskonnas, mida võõrvõim oli 44 aastat järjekindlalt venestanud, lõhestanud, vägivalla ja hirmuga tasalülitanud!?



1988. aasta lõpuks näis terendavat üksainuke reaalne arengutee, ja sedagi juhul, kui Moskvast tagasilööke ei tule. Sellele kutsusid kõiki eestimaalasi üles IME algatusest hoogu kogunud Rahvarinde ning ülemnõukogu liidrid. Loodeti Nõukogude impeeriumi haarde lõdvenemist perestroika sammsammuliste reformide käigus. Ideaalsel juhul, Eesti eraldumise korral Nõukogude Liidust, pidanuks kodanikkond moodustuma nn nullvariandi põhjal. 



Teisisõnu: Eesti kodakondsuse oleksid automaatselt saanud kõik Nõukogude aja immigrandid, ligi pool miljonit muulast, sh Nõukogude armee ohvitserid koos peredega. Niisugune variant oleks sisuliselt nullinud iseseisvuse mõtte.



1988. aasta lõpul idanes teine valik. Sellele virgutas samal aastal rajatud esimene mittekommunistlik erakond – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), kes esitas julge alternatiivi: täielikult iseseisev rahvusriik kui 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi õigusjärglane. 1989. aasta veebruaris astusid selle lahendusega ühiselt rahva ette Muinsuskaitse Selts, ERSP ja Kristlik Liit.



Lähtuti sellest, et kui okupeeritud Eesti Vabariik eksisteerib rahvusvahelise õiguse alusel juriidiliselt edasi, siis on olemas ka selle riigi lihast ja verest kandja – kodanikkond. Nüüd tuli see kodanikkond kindlaks määrata, kutsudes kõiki kodanikke end sellena registreerima, s.o end taasavastama Eesti kodanikena, hoolimata sellest, et neil oli taskus Nõukogude pass.  



Kutsun kodanikupäeva tähistamise puhul lugejaid ühinema intrigeeriva mõttemänguga. Mis juhtunuks, kui üleminekuaastail oleks tõesti läbi surutud kodakondsuse nullvariant? Ehk kui meil oleks üleöö tekkinud pool miljonit eesti keele ning kultuuriga minimaalset seotud või iseseisvusele lausa vaenulikku «uuskodanikku»? Veel augustis 1991 olid nullvariandi pooldajad poliitilistes ringkondades ülekaalus.



Kuidas oleks need «uuskodanikud» käitunud? Et Venemaa oli toona sügavalt lõhestunud, poleks seal ilmselt olnud kedagi, kes suutnuks kohe siinseid «kaasmaalastest kodanikke» agiteerima hakata. Oletagem, et ka rahareformi tuules läbi viidud põhiseaduse referendumil poleks «uued kodanikud» jõudnud veel meie arenguid väärata.



Küllap aga oleksid Vene suurriiklikud jõud suutnud end koguda 1992. aasta sügise parlamendi- ja presidendivalimisteks. Selleks ajaks oli Sergei Karaganov kujundanud «lähivälismaa» doktriini, mis taotles Moskva mõjusfääri taastamist Nõukogude aja immigrantidele toetudes. Tõenäoliselt oleks riigikogu valimised võitnud kõige venesõbralikum rahvaerakond ja moodustanud seejärel koalitsiooni parlamenti pääsenud umbes kümmekonna puhtakujulise Vene imperialismi esindajaga.



1993. aasta talvel radikaliseerusid mäletatavasti separatistlikud jõud Ida-Virumaal. Mart Laari valitsus suutis toona hoida olukorda Narvas ja mujal Ida-Virus kontrolli all. Ilmselt oleks aga impeeriumimeelsete liit lasknud ühes majanduskriisi võimendamisega tekkida olukorral, kus suur osa «uuskodanikke» oleks referendumil hääletanud Ida-Viru autonoomse oblasti loomise poolt.Meie riigil puudub nüüdsel internetiajastulgi täpne ülevaade, kui palju elab Eestis Vene kodanikke. Siseministeeriumi väitel on neid ligi 90 000, kodakondsus- ja migratsiooniamet pakub umbes 100 000 ning Vene saatkond opereerib arvuga 120 000…


Määratlemata kodakondsusega isikute hulka hindavad eri ametkonnad 140 000-le. Viimaste hulgas on palju neid, kes saavad viisavabalt reisida nii Venemaal kui Euroopa Liidus, omades üheaegselt nii Vene passi kui Eesti nn halli passi.



Milles on probleem? Vaevu 20 aastat tagasi suudeti kodanikualgatuse korras, pastapliiatsite ja kaustikutega registreerida ligi 800 000 Eesti kodanikku ning 60 000 kodakondsuse taotlejat.



Oleme taas keeruliste valikute ees. Seda enam, et globaalses multikultuurses maailmas on suuri raskusi mõistmaks adekvaatselt rahvuslike huvide kaitse vajadust väikeriigi puhul. Aga Eesti riigi esmaülesanne on taas täpselt registreerida! Ja nüüd mitte enam Eesti kodanikke, vaid Eestis elavaid võõrriikide kodanikke või määratlemata kodakondsuseta isikuid. Sest valed algandmed viivad tavaliselt ka valede poliitiliste otsusteni.