Karl August Hermann

FOTO: arhiiv

2. augustil 120 aastat tagasi hakkas Postimees ilmuma päevalehena. Septembris 160 aastat tagasi sündis Karl August Hermann, meie päevalehe asutaja. Nemad kaks lõid muutuse eesti ajakirjandusilmas, mis mõjutas kogu kujunevat avalikkust, kirjutab Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru.

Maanteel Tartust Tallinnasse, veidi maad enne Põltsamaa risti, osutab pruunitaustaline liiklusmärk vasakule: Karl August Hermanni sünnikoht 0,5 kilomeetrit.

Karl August Hermann (1851–1909), kelle nime on vähemasti kordki elus kuulnud iga eestlane, sündis siin Põltsamaa külje all Võhma küla sepa talus sada kuuskümmend aastat tagasi.  

Karl August Hermannist võiks kirjutada põneva romaani, milles oleks palju sellist, mis meie ajalgi äratuntav ja mõistetav: oleks rahalaenamisi ja kohtuskäimisi, lühemaid ja kaugemaid reise aurulaevaga ja rongiga, sõnelemisi kaasteelistega argisekelduste ja kokkupõrkumisi tõekspidamiste üle. Oleks suurt armastust ja väiklast solvumist, soovi kätte maksta ja oskust suurejooneliselt andestada.

Romaani tegelaskujude hulka kuuluksid avara südamega aatemehed ja tublid töömehed, aga ka suuremad ja väiksemad sehkendajad, kelle tegutsemist juhtis omahuvi, kuid kattis ilukõne rahva kasust.

Raske oleks aga raamatulehekülgedel edasi anda, tänasel lugejal veelgi raskem mõista, selle XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Eesti elu üldist hõngu. Neid aegu ja olusid, mis panid haritud eestlased tööle lihtsalt isamaa nimel ja lihtsalt selleks, et luua endale ja kõikidele tulevastele põlvedele kaasaegne eestikeelne tegevuskeskkond ja asutused, tagada nende toimimine ja edenemine, muuta omaseks uued sõnad ja  mõisted, isegi uus käitumine.

Eestikeelne päevaleht sündis Tartus aastal 1891.

Nende loojate hulka, keda on nimetatud eestimeelseteks haritlasteks ja rahvameesteks, sest just seda nad olidki, kuulus ka Karl August Hermann. Tema tegutsemishaardesse mahtus palju ja mitmekesist: tegelemine kinnisvaraga Tartu linnas Veski tänaval, kuhu ta ostis 1892. aastal kaks puumaja (majad oli ta sunnitud hiljem, 1901. ja 1907. aastal, võlgade katteks maha müüma, kuigi 1905. aastal üritas ta ühe maja krundiga isegi tõsist kinnisvaraäri ajada, sokutades sellest majaehituseks sobivat maatükki Aleksander Treumannile (pseudonüüm ­A. Heraklides), kuni  hiina, mongoli ja jaapani keele uurimiseni.

Hermannis oli laiahaardeliseks tegutsemiseks nii usku, töökust kui ka tahtmist. Neist juhituna andis ta, piitsutades sageli oma tervist ja niigi kõhnukest isiklikku rahakotti, endast parima: ta kirjutas eesti kirjanduse ajaloo (532-leheküljeline «Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani» ilmus aastal 1898 ja Hermann trükkis raamatut 500 tükki oma kulul (1000 rubla)), kirjutas esimese eestikeelse ooperi (tema enda sõnul «laulelduse») «Uku ja Vanemuine», hulgaliselt koorilaule sega- ja meeskooridele ning pani kokku noodiõpetuse raamatuid.

1884. aastal hakkas ta koostama ja andis 1900. aastal oma rahaga välja I köite eestikeelsest entsüklopeediast «Eesti Üleüldine teaduseraamat», olles seejuures kindlalt veendunud, et rahval peab olema omakeelne «teaduse magasiait» ning et rahvas on sellise olulise raamatu ilmumiseks valmis. Ta kirjutas luuletusi ja jutukesi, aga ka eesti keele grammatika (1884), vene keele õpiku (1889) ja eesti-vene sõnaraamatu (1896).

Kuid kui laule ja luuletusi kirjutasid, uusi sõnu, keeleõpikuid ning grammatikaid koostasid, vanavara ja rahvalaule kogusid, seltsielu edendasid (Hermann oli lühemat või pikemat aega president nii Vanemuise Seltsis, Eesti Kirjameeste Seltsis kui ka Eesti Käsitööliste Seltsis) ka mitmed teised Hermanni kaasaegsed rahvamehed, siis au ja tänu eesti ajakirjanduses astutud suure ja julge sammu eest kuulub ainult Hermannile.
Oma ajalehega Postimees muutis Hermann otsustavalt ja tagasipöördumatult eesti ajakirjanduselu ning ühes sellega kogu kujunevat avalikkust: Postimees lõpetas seni kestnud nädalalehtede valitsusaja.1887. aastal hakkas Hermanni Postimees ühe korra asemel ilmuma kolm korda nädalas. Sada kakskümmend aastat tagasi, 2. augustil 1891, hakkas ajaleht Postimees Tartus ilmuma aga koguni iga päev, välja arvatud pühapäevad ja riigipühad. Päevalehe ilmumine oli sotsiaal-kultuuriliselt oluline sündmus: teated, sõnumid, kuulutused jm hakkasid lugejateni jõudma iga päev.

Selle mõju oma kaasajale ja tulevastele põlvedele tunnetas ja rõhutas ka Hermann ise, sisendades lugejatelegi, et päevalehe ilmuma hakkamine oli samm tulevikku: kinnitus rahva jõudmisest kultuurrahvaste hulka.

Karl August Hermann töötas palju. Tal olid oma unistused, mis kasvasid ja muutusid koos ajaga. Kui ta oli talupoiss, kes käis kooliraha saamiseks suviti kooliõpetaja karja hoidmas ja proovis kätt kingsepa õpipoisina, tahtis ta saada külakoolmeistriks. Seda ametit sai ta ka proovida, kuigi juba kihelkonnakoolis unistas ta kirikuõpetaja ametist ja gümnaasiumi lõpueksamite sooritamise järel saigi temast Tartu Ülikooli usuteaduskonna tudeng.

Olles sunnitud need õpingud pooleli jätma (Hermann sattus  1878. aastal Vanemuises kaklusesse baltisakslastega ning karistuseks pidi seetõttu lahkuma), suundus ta õppima Leipzigi ülikooli keeleteadust. Kodust tal majanduslikku tuge ei olnud. Hermanni haridusteed toetasid lahked abistajad (sponsorid): eelkõige tädimees Gustav Goldmann ja Gustav Beermann, Põltsamaa kihelkonnakooli juhataja.

Kodumaale naasis ta 1880. aastal filosoofiadoktorina, haritud ja rahulolev, täis tulist tahtmist ja vaimustust töötada oma isamaa heaks. Leipzigis oli ta jõudnud ka arusaamisele, et kirikuõpetajaks poleks ta nagunii sobinud ning et temast peab kodumaal saama «redaktor» ehk ajalehetoimetaja ja trükikojaomanik. Just nendeks ametiteks tundis ta endas kutsumust.

Uskudes, et inimene saab hästi teha vaid seda tööd, mida ta armastab, töötaski ta pärast Saksamaa perioodi oma ajakirja või ajalehe asutamise sihis. Ta liikus oma valitud teel kindlalt: ajalehe Eesti Postimees palgalise vastutava toimetaja kohalt (1882–1885) jõudis ta visaduse ja tööga selleni, et asutas aastal 1885 oma esimese ajakirja – spetsiaalse muusikaajakirja Laulu- ja mängu-leht (ilmus selle nimega kuni 1898, siis muutis Hermann muusikaajakirja segasisuliseks perekonna­ajakirjaks Rahva Lõbu-leht, kuni ajakirjast aastal 1899 lõplikult loobus).

Ajakirja kõrvale tõi ta õige pea ka ajalehe: Hermann ostis Pärnus kängu jäänud ja kokku kuivanud Perno Postimehe ja hakkas seda 1886. aastast Tartus välja andma ajalehena Postimees. Ta väsis päevalehe tempost siis, kui Postimees oli juba viis aastat ilmunud päevalehena ja end igati õigustanud. Ta müüs ajalehe 1896. aasta hilissügisel noorematele eesti haritlastele eesotsas Jaan Tõnissoniga, et ise keskenduda entsüklopeedia väljaandmisele.

Visadus ja püüdlikkus olid Hermannile omased kõiges, ka armastuses. 1872. aastal tutvus ta Paula Freybergiga. Ta ootas ja igatses Paulat kaheksa aastat, kuni nad lõpuks 1880. aastal Leipzigi kirikus laulatati. Sellel ootamisel ajal püüdis Hermann Paulasse süstida eestluse vaimu (nende omavaheline kirjavahetus oli saksakeelne ja saksa keel sai ka koduseks keeleks, kuigi selle kodu uksed olid valla eesti tudengitele, seltsitegelastele jt eesti asja ajajatele).

Kuid niisamuti püüdis ta Paulat kui oma tulevast abikaasat juba ette harida ja õpetada, saates talle, iseenda kommentaaridega, Saksamaalt koguni käsiraamatu «Naine kui abikaasa».
Hermann armastas oma peret, Paulat ja nelja last, nagu ta oli armastanud ka oma isa (ema suri varsti pärast poja sündi) armastusega, mis hoiab, juhatab ja andestab. Seejuures oli loomulik, et ta ikka ja jälle kirjastuses või trükikojas kulude kokkuhoiuks kogu pere tööle rakendas.

Oma loomult oli Hermann rahumeelne ja igasugune pahandamine ning vaidlemine olid talle suisa füüsiliselt vastuvõtmatud ja tegid teda haigeks. Ikka ja jälle püüdis ta siluda vastuolusid ja lepitada vaidlevaid pooli nii Eesti Kirjameeste Seltsis, Vanemuise Seltsis kui ka avalikkuses. Tema meelest ei tohtinuks seltsielus, millest ju võeti osa vabatahtlikult, vaielda ega pahandada.

Hermann oli veendunud, et inimesed, kes ajavad koos eesti asja, peavad olema omavahel sõbralikud ja toetavad ning et ühisest tööst isamaa heaks piisab ka omavaheliseks sõpruseks. Nii pidas ta ajalehe Olevik toimetajat ja väljaandjat Ado Grenzsteini  veel 1880.  aastate alguses suisa oma sõbraks, sest neid ühendas ju töö ajalehetoimetajana, osavõtt samadest seltsidest, ühised huvialad ning isegi koos korraldatud malemängu õpetused Vanemuises ja ajalehes Olevik.

Kuid Hermanni rahulik meel ei olnud talle abiks ei tema läbisaamises teiste lehetoimetajatega ega ka iseenda elu seadmisel. Eriti siis, kui elu läks kiiremaks ja konkurents igas vallas tõsisemaks. 1890. aastaks olid Hermanni ja Grenzsteini, kahe Tartus ilmunud ajalehe toimetaja suhted nii halvad, et üks ei võtnud teise «tere» vastu ning Hermann ütles Grenzsteinile kirjalikult igasuguse tutvuse üles, jäädes ise sisemisest pingest haigeks.

Haiguse süvenedes kasvasid ka Hermanni rahamured, sest pere oli suur, poolelioleva entsüklopeedia uued osad vajasid trükkimist, uued plaanid teostamist. Samas oli tal püsivaks sissetulekuks vaid Tartu ülikooli eesti keele lektori (oli selles ametis 1889. aastast) kasin palk.

Et majanduslikult kõige kindlustatumad olid Hermanni jaoks olnud aastad (1886 – 1896), mil ta oli ajalehe Postimees väljaandja ja toimetaja, lootis ta ka XX sajandi alguses muredele kergendust leida omaenda ajalehe abil. Hoolimata kõikide vanade sõprade (Mihkel Jürmann, noorpõlvesõber ja Tarvastu kirikuõpetaja jt) hoiatustest, et tema oma rahuliku ja veidi naiivse meelelaadiga ei sobi ­uute nõudmistega täidetud aega, ostis ta Jakob Kõrvilt, hea ärivaistuga venemeelselt ajalehetoimetajalt, lugejate hulgas ebapopulaarseks muutunud ajalehe Valgus.

See oli täielik läbikukkumine, majanduslikult ja vaimselt, sest Hermannil ei olnud päevalehe tegemiseks enam jõudu ega jaksu. Ei läinud asi paremaks ka siis, kui Hermann muutis ajalehe nime, ja Valgus hakkas ilmuma päevalehena Hüüdja. Valgusele ja Hüüdjale kulus Hermanni viimane raha ning kasvasid tema enda ahastus ja kibedus nii selle ettevõtmise nurjumise kui ka kogu elu üle.

Karl August Hermannil, koorilaulu ja laulupidude tingimusteta väärtustajal, oli õigus, kui ta XIX sajandi lõpus kirjutas, et laul puhastab inimest, annab talle jõudu ning et laulupeod on rahvale kui «kõlbeline tuuleõhk». Tal oli õigus ka selles, et rahva tarkus on tema hariduses ja et lisaks kooliharidusele on ka hinge ja südametunnistuse haridus, mida kunagi ei tohi hooletusse jätta.

Õigus oli tal ka tema enda asutatud päevalehe Postimees tuleviku suhtes: «Leht saab ise vist küll veel palju toimetajaid ära ja mööda elama ja ikka vankumata meelel rahva sekka käima. Tema olgu jäädav, üksik inimene on mööda minev» (Postimees 1896, nr 262, 30.XI). Õigus polnud tal aga selles, et tulevased põlved teda ei mäleta. Me mäletame ja tema päevaleht ilmub edasi!