Pikad ootejärjekorrad idapiiril, bensiinivedajate poolt kohtade müümine ja kokkuvõttes keskvõimu pinnapealne suhtumine kõigesse toimuvasse ei tee Eesti riigile au. Turist, kes plaanis siia tulla, teeb lõpuks panuse mujale.
Vambola Paavo: kas jää hakkab liikuma?
Lõikuskuust kasutusele võetud elektrooniline piiriületuse süsteem pole võluvits, mis senised tegemata jätmised kohe likvideerib. See toob vaid leevenduse. Edasi peavad järgnema konkreetsed sammud.
Rahvusringhäälingu Kagu-Eesti korrespondendi Igor Taro teematõstatus on tänuväärne ning peaks panema mõtlema ka Toompea tegelased. Kuidas on võimalik, et mõnes Eesti piirkonnas ei kehti meie oma seadused? Hakka või vandenõulasena arvama, et kellelegi on toimuv kasulik.
Hiljutisel sõidul idanaabri juurde nägin piiril toimuvat oma silmaga. Otse minu auto ees toimus nahaalne ettetrügimine, koht tehti benzintsikust Vasjale, kelle masinal Pihkva number. Suisa avalikult pakutakse raha. See kõik on võimalik paarsada meetrit enne kontrolltsooni Eesti Vabariigi territooriumil.
Kivi tuleb visata ka politsei- ja piirivalveameti kapsaaeda. Enne tsooni sisenemist peaksid valgusfoori taga ootajatele olema suunatud kaamerad, mis annaksid olukorrast ülevaate. Kohapeal ei näe ka politseid, kes nahaale korrale kutsuks. Koidula kuulub Lõuna prefektuuri tööpiirkonda. Ressursi raiskamine on patrullauto läkitamine Tartust. Kui väga tahta, leiaks mehed Põlvamaalt ja raha tuleks eraldada Värska konstaabli jaoskonnale, kelle tööalasse Koidula kuulub. Miks vaatab politsei juhtkond kõigest mööda ning pole aastate jooksul probleemiga tegelnud? Sellekohaseid selgitusi tahaks kuulda asjaomaste endi suust.
Piirivöönd algab reeglina 10–12 km enne riigipiiri. Koidula on värav itta. Kaamerad peaksid andma võimaluse kiirelt sekkuda ja «teenusepakkujad» otse teolt tabada. Piiripunktis peaks olema eraldi ruum, kus on monitorid, inimene, kes neid jälgib, ja käepärast patrullauto, mida õigusrikkumise korral teavitatakse. Mujal maailmas on piiripunktide läheduses ooteplatsidel kaamerad ning anarhiat pole.
Ehk saab see nii olema ka Koidulas. Politsei ilmutab end mujal piiripunktides regulaarselt ja seadust rikkuma ei kiputa. Tulevikus peaks olema kaameratega kaetud lõik Matsurist kuni Koidula parklateni. Selle asemel, et osta kalleid ja mõttetuid kiiruskaameraid Tartu ja Pärnu maanteele, võiks kasulikuma rahakulutamise teha mujale.
Kui küsida praegu toimuva kohta selgitusi igapäevast tööd tegevatelt piiriametnikelt, siis löövad nad tülpinult käega ja kostavad: meie häält ju ei kuulata. Nende nägudelt peegeldub nõutus. Sise- ja justiitsminister võiksid eksperimendi huvides laenata mõnelt tuttavalt vanema auto ja seista järjekorras nagu tavainimesed. Pilt avaneks kogu eheduses.
Tõe päevavalgele toomine ei ole ainult neljanda võimu rida. Internetikeskkonnas www.eestipiir.ee käivitunud elektrooniline järjekorrasüsteem võimaldab edaspidi kinni panna soovitava piiriületuse aja. Tasu selle eest on üks euro. Kindlasti võtab nimetatu Passati-mehi vähemaks ning päevas kolm-neli korda kütust enam üle ei too.
Kroonilised bensiinivedajad on välja arvutanud, et selle summaga tasuvad käigud veel ära. Kui tõsta registreerimise tasu aga kahele või kolmele eurole, oleks plats puhas, bensiinivedaja ei raatsi ju maksta. Ehk mõtleb justiitsministeerium selle üle. Kokkuvõttes saaks tavakodanik stressivaba piiriületuse ning idanaabritest turistidki hakkavad jätma Tartusse, Värskasse ning mujale Eestisse arvestatavat raha.
Meil tuleks õppida soomlastelt. Kui sõita Vaalimaa kaudu Peterburist Soome, siis seal ei näe maantee piiripunktis kilomeetritepikkust sõiduautode järjekorda. Kõik sujub ja kontroll võtab aega ca 15 minutit. Pole deklaratsioonide täitmist ega seletamisi. See on peamine põhjus, mis rikkad Piiteri turistid eelistavad autodega minna Rootsi ja Skandinaaviasse üle Soome ning väldivad võimalusel Eestit.
Meile tähendab see kokkuvõttes kaotatud raha. Ehk annab idanaabriga ühise laua taha istuda, kokku leppida ning kokkuvõttes juurutada Vene-Soome piiriga analoogiline kontroll. Euroopalikku piiriületust vajavad ja ootavad kõik.