Roy Strider

FOTO: Erakogu

Eesti on riik, kus ei ole piisavalt lasteaiakohti. Selline täbar ja küüniline olukord on püsinud juba aastaid, kirjutab kolumnist Roy Strider.

Ainus riigi pingutus on juba aastaid tagasi vastu võetud vanemapalga seadus, mille järgi emapalga maksmise kord diskrimineerib peresid, kes seda kõige rohkem vajavad, ja toetab enam neid, kes ehk ka ilma hakkama saaksid. Vanemapalga seadus näibki justkui olevat tehtud pigem selleks, et vältida rahvastiku kahanemisest tulenevaid kõrgeid makse tulevikus, kus end ümbritseva sunnil liiga vanaks töötanud inimesed enam lapsi ei saagi.



Kuid kas ühiskond on siis ainult aritmeetika? Kindlasti mitte. Hoolimata lakkamatust arvutamisest ei oska Eesti riik oma lastega midagi peale hakata.



Laste rõõmus juurdetootmine tähendab praeguses Eestis kaheldava väärtusega loosungeid ja paljudele vanematele seda, et nad peavad aastateks kas töötamisest loobuma või leppima normaalselt töölkäimise võimaluse puudumisega. Eriti suuremates linnades seisavad noored lapsevanemad lõhkise küna ees – lasteaiakohti lihtsalt pole.



Eriti hull löök on selline asjade seis näiteks üksikvanematele, tudengitest vanematele või üldse noortele vanematele, kes pole veel majanduslikult kindlustatud ja kelle endi vanemad elavad näiteks kaugel ega saa lapsehoidmisel abistada.



Praeguses õhukese riigi Eestis ei sõida ka pensionärist vanaema näiteks Setumaalt Tallinna, selleks napib nii raha kui ka ühistransporti. Pole raske ette kujutada, mida tähendab see olukord lapsevanemale, kes on ilma jäetud võimalusest last lasteaeda panna.



Omavalitsuste kohustus


Lasteaedade ehitamine ja tööshoidmine on omavalitsuste kohustus, kes sellega enamasti hakkama ei saa; tuleb tunnistada, et kohalikest omavalitsustest lõviosa on selles valdkonnas olnud tõeliselt vilets.



Saamatu planeerimine, tühjad lubadused, jokutamine ja passiivsus on siingi märksõnadeks. Kui näiteks uute elamurajoonide puhul peab arendaja ette nägema ka parkimiskohad, siis vastavalt ka lasteaiakohtade planeerimine ja tagamine ei huvita ametlikul tasandil eriti kedagi – Eesti riigile on vähemalt linnaplaneerimisel autod olulisemad kui lapsed.



Igale lasteaiaealisele lapsele on omavalitsustes ette nähtud raha, mis kulub lapse lasteaiateenuse peale. Munitsipaal- ja eralasteaedade puhul läheb raha lasteaiale või teenuse pakkujale. Need, kes ei ole saanud lasteaiakohta, jäävad ka sellest toetusrahast ilma. See on diskrimineerimine, lasteaiakohata lapsevanemal on tunduvalt rohkem kulutusi ja kuigi maksusid peavad kõik ühtemoodi maksma, jääb just tema riigi toetusest ilma! Kui kohalik omavalitsus ei suuda lasteaiakohti luua, siis peaks ta lasteaiateenuse raha otse välja maksma ka lapsevanematele, kelle lapsed lasteaeda ei mahu.



Nii Tallinna kui ka Tartut kummitab krooniline lasteaiakohtade puudus. Era- ja munitsipaallasteaedadesse on väga raske kohti leida eriti noorematele lastele. Pole harvad absurdsed juhud, kus laps pääseb lasteaeda alles vahetult enne kooliminekut.



On avalik saladus, et näiteks Keskerakonna Tallinnas püütakse mujale registreeritud lapsi viimases hädas sokutada Lasnamäe lasteaedadesse, kust omakorda vene rahvusest põngerjaid vaikimisi eemale tõrjutakse. Nii tekib jultunumatele eestlastele lisakohti.



Tartus on aastaid lubanud lasteaiakohtade probleemi lahendada juba ei-tea-mis-ajast võimul olev Reformierakond, kelle valimislubaduseks ja üheks peamiseks loosungiks on viimastel kohalikel valimistel olnud alati ka lasteaiakohtade loomine ja lastega perede toetamine.



Ametlikult võib ju öelda, et munitsipaal-lasteaedadele on olemas ka mõningad alternatiivid, mida linnavõim toetab. Näiteks on võimalik taotleda kompensatsiooni akrediteeritud lapsehoidjate ja lastehoiuteenusega tegelevate asutuste teenuste kasutamiseks (kuni u 2100 krooni ulatuses kuus, mis makstakse linnalt otse teenuse pakkujale. Koos selle otsetoetusega on näiteks eralasteaedade kohamaks siiski minimaalselt ca 4500 krooni kuus – suur väljaminek inimes(t)ele, kel on mitu last.



Samas on neid akrediteeritud lastehoiukohti näiteks Tartu peale kokku vaid mõnekümnele lapsele, mida on Tartu-suuruse linna kohta (ja arvestades jubedat üldist olukorda lapsehoiu osas) ilmselgelt vähe.



Üks võimalus on endiselt loota (linna)valitsejatele ning valida järgmistel valimistel taas parteide poolt, kes kõik lubavad meile lasteaedu ja lasteaiakohti.



Samas on valimisteni aega ja elu on näidanud, et pärast valimisi kipuvad parteidel valimislubadused ununema. Kaugemas perspektiivis võib valimistele lootmine võib-olla ka mingeid tulemusi anda, kuid arvestades senise tempoga, on nende tulemuste ajaks praegustest lasteaialastest endist saanud lapsevanemad. Niisiis ei ole lootmine just kõige parem variant.



Teine võimalus oleks inimestel asjade lahendamine enda kätte võtta, näidata ise aktiivsust üles ja otsida töötavaid lahendusi. Kodanikualgatuse korras on juba hakatudki ise lasteaiarühmasid looma. See kõik võtab loomulikult aega, energiat, nõuab teadmisi ja kogemusi, kuid üheskoos on kindlasti probleemiga kergem toime tulla kui üksi.



Seda ideed peaks toetama ka riik ja kohalik võim. Räägitakse meil ju viimasel ajal nii tihti «kodanikuühiskonna» arendamisest ja «kodanikualgatusest» ning sellest, kuidas seda ikka edendada ja toetada. Paraku ilmneb säärasesse retoorikasse veidi enam süvenedes, et sageli on see vaid silmakirjalik propagandamöla ja tegelik suhtumine on pigem vastupidine.



Tapetakse julgus


Praeguse seisuga pole ainult see valdkond eurodirektiividega nii ülereguleeritud, et kõikvõimalikud paindumatud ning tegelikke olusid mitte arvestavad nõuded hirmutavad normaalse inimese kodanikualgatusest eemale ja suunavad ta passiivsesse rolli, tarbijaks.


Nii tapetakse julgus võtta initsiatiivi, et olukorda ise lahendada, ning sunnitakse lootma «teenusepakkuja» armulikkusele (nagu monopoli olukorras ikka).



Eestis ametliku statistika järgi elab üks viiendik elanikest (sh palju lapsi) alla vaesuspiiri, aga nende puhul ei tunta eriti muret, kas majas on ikka piisavalt kraanikausse.



Kas lasteaedade puudumine on ikkagi parem kui näiteks lasteaiad, mis ei vasta päris kõigile euronõuetele, kuid mida juhivad ja hoiavad käigus lapsevanemad, kes oma lastest üldjuhul hoolivad?



Tundub, et ainus võimalus jaburast olukorrast pääsemiseks on mittetulunduslike illegaalsete lasteaedade loomine – nii vajadusest kui  kas või kodanikuallumatuse märgiks –, et seejärel nõuda nende legaliseerimist.