/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
See, et eestlased muutuvad üha sallimatumaks, ei ole enam mingi uudis. Viimase kümne aastaga on märgatavalt kasvanud nende hulk, kes ei soovi oma naabriks juuti või moslemit.
Hanneli Rudi: noored joogu viina?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aina kasvava sallimatusega ei tule silmitsi seista mitte ainult välismaalastel või muu-usulistel, vaid ka siinsetel noortel. Eelmise nädala Sakalas ilmus lugu Viljandi koolipoistest, kes meisterdasid ise endale rulapargi, kuna kohalik ekstreemspordikeskuse sisehall on suvel suletud ja senised väliplatsid lagunenud. Kõrvalasuvale hulgifirmale noorte ettevõtmine ei meeldi ning nende arvates algab noorte rulatajate pattude nimekiri prahi mahaloopimisest ja lõpeb hoonete lammutamisega.
Ega Viljandi pole ainus paik, kus noorte sporditegemisele viltu vaadatakse. Kui Tallinnas Pääsküla raba äärde, elumajadest veidi eemale rajati uus rulapark, siis hakkas keegi anonüümseks jäänud aktivist agaralt selle vastu võitlema, kuna noorte trikitamine halvendavat elukeskkonda ja see kiskuvat alla kohaliku kinnisvara hinnad.
Mitte väga ammu kurtis üks mustamäelane internetis selle üle, et majade juurde rajati korvpalliplats ning nüüd on tema rahu ja vaikus rikutud. Sellised spordiplatsid tulnuks kurtja arvates rajada elumajadest eemale. Aga ei sõdita mitte ainult korvpalliplatside ja rularampide rajamise vastu.
Ilmselt võib iga omavalitsusjuht rääkida värvikaid lugusid sellest, mida kõike on ümberkaudsed inimesed valmis tegema, et nende kodu lähedale ei rajataks uut liivakasti või mänguväljakut. Sest oh õudust, väikesed lapsed ei mängi ju vaikides. Nad kisavad ja kilkavad ega lase pärast väsitavat tööpäeva koju tulnud inimesel rahus puhata ja telekat vaadata.
Näib, et üldlevinud arusaama kohaselt oleks kõige parem, kui noored jooksid lihtsalt viina. Vahelejäämise hirmus tehakse seda üldjuhul vaikselt ja salaja ning erinevalt mängivatest lastest või sportivatest noortest on Eesti inimene põõsastest kostva joodikujorinaga harjunud ja see teda ei häiri.
Ehk nagu ütles üks Sakala lugeja: kellele neid terveid ja normaalseid noori ikka vaja on, joodikud ongi ju elu edasi viiv jõud! Aga huvitav oleks teada, kes neile praegustele nurisejatele vanaduspõlves pensioni maksma hakkab, kui tänased noored end varakult surnuks või töövõimetuks joovad.