Väärikus keset terrorit ja kaost

Jens Stoltenberg Foto: A.Peegel

Mida teeksid sina, kui sinu töökoha ees plahvataks võimas pomm: inimesed hukkuvad, aknad purunevad, järsku valitseb täielik kaos? Mida teeksid, kui kaks tundi hiljem saaksid teada, et sinust vaid 40 kilomeetri kaugusel kütib massimõrvar kümneid sinu mõttekaaslasi, tuttavaid ja isegi sõprade lapsi?

22. juuli terrorirünnakute järel Norra pealinnas Oslos ja Utøya saarel olid kõik šokeeritud – lisaks norralastele ka muu maailm. Levis tohutult valeteateid, infomüra oli hoomamatu, valitses teadmatus ja segadus. Norra peaminister Jens Stoltenberg (52) ilmus keset ebakindlust avalikkuse ette ja püsis oma rahva kõrval kogu leina vältel. See oli ka tema lein.

Üks inimene tappis vaid mõne tunni jooksul armutult vähemalt 76 inimest – meeletult ebainimlik ja uskumatu kuritegu Lääne-Euroopa heaoluriigis. Heaoluriigis, mis panustab kõigi oma kodanike inimväärsesse ellu rohkem, kui mujal maailmas võimalik; riigis, kus kodanikul pole põhjust kurta vähese toidupoolise, nigela peavarju või kohutavate töötingimuste üle.

Pärast taolist rünnakut on raske talitseda emotsioone ja tundepuhanguid, kahtlemata mõlkus paljude norralaste mõtteis ka kättemaks. Stoltenberg ei valinud aga lihtsa vastupanu teed ja asus keevale vihale ning leinale vaatamata rõhutama demokraatlike väärtuste ja vabaduste olulisust. Olgugi, et ka tema ei pruugi end praegusel hetkel turvaliselt tunda, kuna iga hetk võib mõni ekstremist n-ö põõsast välja hüpata ja tule avada.

Kahtlemata kerkivad nõnda suurte rünnakute puhul üles küsimused võimude töö kohta.
Miks oli taoline tapatöö üldse võimalik? Miks ei suutnud Norra luureteenistus märgata ohtu varem? Miks ei reageerinud võimud kiiremini? Miks tehti algul selline viga või teistsugune möödalask? Miks, miks, miks?

Muidugi, nõnda võibki patuoinaid otsima jääda ja näpuga viibutada, et tema hilines või oli muidu laisk või lohakas. Aga olgem ausad: sellise mastaabiga terrorirünnakute puhul pole võimalik tegutseda ideaalselt. Vaevalt, et mõni ametnik/poliitik/politseinik/eriüksuslane mõtles, et «nüüd on paras aeg jalg sirgu lasta, las kõmmutab seal saarel edasi». Tehti kahtlemata kõik, mis nende võimuses.

Seda rõhutas korduvalt ka Stoltenberg, kes püsis väärikas ning paljude hinnangul märksa inimlikum ja soojem kui muidu äärmiselt tõsise valitsusjuhina poliitareenil.

Peaministri olemuslikult norraliku, s.t rahuliku ja vaoshoitud esinemisega oli kolmapäeval avaldatud küsitlustulemuste järgi rahul 94 protsenti elanikest. Vaid kaks protsenti leidis, et valitsusjuhi töö polnud piisav või eeskujulik.

Demokraatia jaoks on see suur kordaminek, et norralased nõustuvad taolisel raskel ajal Stoltenbergi deviisiga luua veelgi avatum ühiskond, kuigi ka igavestest armidest pole pääsu.

«Sõnum sellele, kes meid ründas, sõnum kogu Norra poolt on, et sa ei hävita meid, sa ei hävita meie demokraatiat ja meie parema maailma ideaale,» teatas valitsusjuht.

Sellega põrmustatakse terroristi plaanid, ja ehk mõistab massimõrvar kunagi isegi, et tema jõledustel oli hoopis vastupidine mõju. Seda kavatsevad tõestada muuseas ka Utøya saarelt eluga pääsenud noored poliitikahuvilised.

«Esimene hingetõmme, mille teen hommikul ja viimane, mille õhtul – see on lihtsalt nii imeline. Kui vaatan päikest, näen, et see naeratab mulle vastu. Isegi vihm näib kauni dušina,» avaldas massimõrvariga silmitsi seisnud Adrian Pracon The Telegraphile. «Väärtustad kõike rohkem ja meelde tulevad väikesed tülid ja väikesed probleemid, mis olid varem, ning sellises olukorras pole need kohe üldse tähtsad.»