Aage ­Borchgrevink: vihkamisega blogidest

Aage ­Borchgrevink Foto: SCANPIX

Kuidas me saaksime vältida uute koletiste tekkimist blogides, küsib Aage ­Borchgrevink, Norra Helsingi komitee nõuandja.

Midagi õõvastavat on selles, kui lugeda Anders Behring Breiviki internetis olevaid väga mahukaid kirjatöid. Ta soovis ilmselgelt, et neid loetakse, kuid ebameeldiv on täita mõrvari soovi.

Temast on problemaatiline kirjutada – võib-olla sellega aitaksin tahtmatult kaasa kultusele, mis nüüd mõningatel internetilehekülgedel on tekkinud. Ahvatlev on eitada, varjata ja hukka mõista. Samas on olemas materjal, mis võib ehk valgustada 22. juuli sündmusi ning aidata mõista terrorit, mis praegusel ajal aset leiab.  

Raske on lugeda sissekandeid inimeselt, kes on mitmeid aastad elanud topeltelu, kes tundub olevat tegutsenud mitmete nimede ja identiteetide all, kes väidetavalt usinasti laenab teiste kirjutatut ning kes viimases sissekandes kirjutas iseendast legendi loomisest ja küsitava olemasoluga kahtlase moslemitevastase võrgustiku ülesehitamisest.

Politsei proovib praegu eristada fakte fantaasiast tema niinimetatud manifestis. Mina keskendun neile 15 000 sõnale, mille ta on jätnud islamikriitilisele veebilehele document.no ajavahemikus septembrist 2009 kuni oktoobrini 2010.

Taqiyya

Üks võtmesõna Breiviki kohta on Taqiyya. See on islamist pärit mõiste, mis tähendab, et moslemid võivad varjata oma tegelikke eesmärke, kui asjaolud seda nõuavad. Breiviki jaoks on see institutsionaalse vale vorm, mistõttu ei saa kunagi moslemeid usaldada: kuigi «80 protsenti moslemitest on niinimetatud «mõõdukad» ... on vaja väga vähe inimesi lennuki allakukutamiseks».

Samal ajal tähendab Taqiyya ka maailma, milles on varjatud motiivid ja topeltmäng, kus niinimetatud kultuurimarksistid (Thomas Hylland Eriksen, «Stoltenbergjugend» ja Aftenposten) ühinevad islamiga, et hävitada kultuurikonservaadid ja rahvusriik.

Breivik pole rassist, kuid kõrvutab islamit «vihkamise-ideoloogiatega» nagu kommunism, natsism ja multikulturalism, kui ta eesmärk on «täielikult hävitada lääne tsivilisatsioon» ja «luua marksistlik superriik (ELSSR)». Kui sõna «sõda» on kasutatud sissekannetes 25 korda, siis sõna «viha» 20 korda. See on fašistlike ideede kaja ning tarbimisühiskonna ja sotsiaaldemokraatia põlgus. Ta ignoreerib kirikut, kus on «teksastes preestrid, kes marsivad Palestiinasse, ja kirikud ise näevad välja kui minimalistlikud ostukeskused».

Kinni väärkujutlustes

Ettekujutused viimsest kohtupäevast, ühiskonnapõlgus ja konspiratsiooniteooriad iseloomustavad seda blogiproosa žanrit, kuhu ka Breivik kuulub ja mida veebilehtedel nagu document.no ja honestthinking.org tihti leidub. Valeks sunnib Breiviki teda ümbritsev: «Kord olime me ausad, kuid Marx ja Muhamed on sundinud meid muutuma rohkem nendesarnasteks.»

Taqiyya tundub Breiviki jaoks olevat tegutsemismoodus: ta ilmselt pani plahvatama pommi Oslos, et tähelepanu eemale juhtida oma järgmiselt eesmärgilt, ning Utøyal esitles ta end kui politseinikku. «Sõda on pettus,» tsiteerib ta Muhamedi.

Võib-olla on ka document.no lehel olevad postitused tähelepanu kõrvale juhtimiseks, püüe maskeerida kuritegu tagasihoidliku poliitilise eesmärgi «tugevdada Eduerakonda ja parempoolseid» taha. Taqiyya tundub olevat tekitanud temas väärkujutlusi: kuna ühiskond oli täis valet, polnud tal sellest midagi õppida. Kuna ta ise mängis topeltmängu, ei võtnud ta kunagi vastuväiteid arvesse.

Mängis ühte rolli

Mingil moel on Breivik tüüpiline tõrjutud autor, kelle töid pole avaldatud peavoolu meedias. Ta arvustab põlastavalt meediat, kuid samas näitab üles ilmset huvi selle vastu. Ta pole ehk «radikaalne kaotaja», kellest Hans Magnus Enzensberger kirjutas samanimelises raamatus, kuid on inimene, kes elab sotsiaaldemokraatia paisuvees: ilma töö, sissetuleku ja kirjastajata. Üleliigne inimene.

Asi seisneb enda kuuldavaks tegemises ja dramaatilise poliitilise narratiivi loomises, kus ise mängitakse üht rolli. Breivik kirjeldab end kui «märtri-ideoloogi».

Tema postitustes on läbivad viited enesetapule. Paljude jaoks on virtuaalne rollimäng täiesti piisav. Vihkamine ja hirm internetis muutub harva vägivallaks ühiskonnas. Keegi poleks uskunud, et Breivik murrab end läbi meediamüürist, mille vastu ta nii väga sõdis. Kuid kuriteo alged asuvad ettekujutuses lääne tsivilisatsiooni õõnestavast rünnakust. Seetõttu on liiga lihtne väita, et Behring Breiviki postitustes document.no lehel viitaks midagi sellele, mis võiks juhtuda.

Informatsiooni paradoks

Breivik on sõnaosav, intelligentne, üsna hea silmaringiga ning väga teadlik oma rollist «kultuurikonservatiivse intellektuaalina». Informatsioonirevolutsiooni paradoks kõlab: miks pettekujutelmad jäävad püsima, kui inimestel on ligipääs informatsioonile? Inimesed janunevad uudiste järele nagu ei kunagi varem, seda suuresti tänu internetile. Seetõttu võiks arvata, et puudulik informatsioon kaob ära justkui loomuliku valiku tulemus.

Põhjus seisneb meedia ja auditooriumi killustamise fenomenis. Inimesed otsivad uudiseid (nii televiisorist kui internetist), millega nad on samal lainel. Seetõttu tekivad paralleelsed uudiste nišid ja meediareaalsused.

Informatsioonilise sisendi järgi nendes niššides jagunevad inimesed poliitilistesse harudesse: FOX Newsi harusse, Huffington Posti harusse, või nagu selle juhtumi puhul, document.no harusse.

Sotsiaalmeedia võib veelgi võimendada seda protsessi. Breivik kirjeldab oma poliitilist tuumikut nii: «keskkond Robert Spenceri, Fjordmani, Atlase, Analekta + 50 teise EL/USA blogija (ja Facebooki gruppide) ümber ongi poliitilise analüüsi epitsenter». Sellistes poliitiliselt ekstreemsetes tuumikutes muutuvad üksikud noored mehed radikaalseteks ja võivad muutuda terroristideks.

Ükskõik, kas nad on jihadistlikud või, nagu Breiviki juhtumi puhul, niinimetatud kontrajihadistid. Mõlema poole ekstremiste ühendab põlgus «feminiseerumise» ja tarbimise vastu ja nad lähevad ühiselt vägivaldsele teele.

Nagu Øyvind Strømmen on välja toonud, tunduvad nii Breivik kui paljud islamistlikud terroristid olevat internetiradikaliseerimise tulem. Nagu öeldakse, äärmuslased mõjutavad üksteist.

Koletised

Kuidas me saaksime vältida uute koletiste tekkimist blogides? Kuidas saaksime vältida hüsteeriliste ja vihkamist täis nišiühiskondade teket? Seda probleemi vaevalt et saab lahendada teatud veebilehtedel nõiajahi korraldamisega.

Vastus pole ehk ka mitte selles, et pöörame nišiühiskondade liikmetele senisest rohkem tähelepanu ning proovime avada peavoolu meedia kanaleid nende jaoks, kes salajastes paikades ning meediadžungli isoleeritud harudes asuvad.

Postimees avaldab kirjutise autori ja ­esmase väljaandja Aftenposten.no loal.

Tõlkis Kai Timmusk.