Juhtkiri: kes on kaevu omanik?

Sündmuskoht Maardus, kus naine kaevu uppus. Foto: Peeter Langovits

On ebaselge, kes peaks vastutama maas varitsevate aukude eest

See aasta on toonud kaasa tavapärasest enam õnnetusi katmata kaevudega. Viis neist on lõppenud fataalselt.

Et inimese surm ei ole kunagi üksnes statistika, vaid iga numbri taga on loendamatu arv emotsioone, tehtud ja tegemata tegusid, siis tuletame hukkunud meelde: aasta alguses jättis Pärnus elu kaevu kukkunud 22-aastane naine, veebruarikuus sõitis viieaastane laps Põlva maakonnas kelguga endisesse tuletõrje veevõtukohta ja hukkus, samal kuul suri Kehtna vallas kaevu kukkunud eakas mees, maikuus toodi 58-aastane mees kaevust välja Hiiumaal.

Ja viimaks, üleeile leiti Maardus lahtisest kaevust sinna uppunud naine.

Teateid katmata kaevudest ja maas haigutavatest aukudest tuleb pidevalt. Mõni neist on lausa laste mänguplatsi kõrval. Mõni endise lasteaia territooriumil. Kuid ka teatamisest ei ole alati abi. Selle asemel, et teavitaja tänuväärsele teole reageerida, jooksutatakse vastutustundlikke inimesi mööda ameteid – omavalitsus ajab süü veefirma kaela ja vastupidi.

Kes siis on süüdi? Kes vastutab nende viie surma eest? Kümnete murtud kontide eest? Kas maa omanik või see, kes labida maasse lõi ja kaevu kaevas, või see, kes kaevukaane pealt lükkas?

Seadusest ei ole siin palju abi. Kirjas on, et objekti ohutuse eest vastutab omanik – olgu see kohalik omavalitsus, ettevõte, asutus või eraisik. Seega on ka omaniku kohus tagada, et tuletõrje veevõtukohad on kindlalt suletud ja tähistatud ning kanalisatsioonikaevud luukidega kaetud.

Aga see ei aita meid palju kaugemale. Mille omanikust on jutt? Kas maa? Või kaevu? Ja ikkagi, mida teha siis, kui nii maaomanik kui kaevu kaevanu teavad, et kõik on reeglitekohane, kuid ühel ööl ümbruskonnas liikunud metallivargad kaane pealt virutavad? Jäädavalt kinni keevitada ei ole paljusid kaevuluuke ka võimalik, kuna tuletõrje vajab neid kustutusvee võtmiseks…

Tõsi, mitte kõik maapinnas varitsevad augud ei ole veevõtuks vajalike kaevude või kanalisatsiooni jaoks. Veevärk jõudis siiakanti umbes 15. sajandil – vähemalt nii võib järeldada kirjast, mis Tallinna mehi spetsialistidena Riiga veevarustustöödele appi kutsus – ja alates sellest ajast on maapinda uuristatud.

Kui uute torustike ehitamine jälle ette võetakse, jäävad vanad maha. Mõned aetakse kinni, mõned varisevad ise. Ja mõned ei varise. Kuid mõne aja pärast ei tea keegi, kelle omad need on või kes vastutab. Kes teab, palju Nõukogude ajast pärit ohtlikke auke meid varitseb.

Kui maa omanikud ei saa vastutada alati kõigi parajasti kasutusel olevate kaevude-veevõtukohtade ohutuse eest, siis kasutult seisvate aukude likvideerimine peaks olema küll maa omaniku mure.