:format(webp)/nginx/o/2016/02/22/5072545t1h7e51.jpg)
/nginx/o/2008/03/04/23812t1h7075.jpg)
Kaire Uusen: Läti ääremaa Eesti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Augusti lõpus tegime väikese ringsõidu Lätis. Valmierast Mõisaküla poole sõites hakkasid peagi tooni andma võsa ja lagunenud kolhoosikeskused. Kõige hullem oli viis-kuus kilomeetrit enne Eesti piiri, kus tekkis ebamaine tunne, nagu läheneks maailma lõpule. Ühtki elumärki polnud. Siis tuli Mõisaküla, kus võis vaid aimata kunagist aktiivset liiklust kahe riigi vahel. Kuid üsna kohe olid siiski tee ääres talud ja haritud põllud. Sai selgeks, et Eestis pole ääremaa nii sünge kui Lätis.
Ometi tuleb leppida, et maailma jaoks on just Eesti muutumas ääremaaks. Juba mitu korda olen kuulnud, et teatakse Riiat, mitte Tallinna. Üheks põhjuseks see, et just Riia on linn, kust pääseb lennukiga otse ja üha kaugemale. Kui muud lennuliinid meil hääbuvad, siis Läti võim kasvab – Air Balticuga saab Tallinnast Riiga juba kuus korda päevas. Olulised keskused tekivad aga käidavate teede äärde. Seal areneb elu ja majandus. Pannes tõkke ette, kasvab suletud tee peatselt rohtu. Kaotatut on raske taastada. Olgu Läti praegu kriisis, kuid tulevikku oskavad nad paremini kindlustada. Eesti vahepealne edu on igatahes sulanud.