Øyvind Strømmen: kes on terrorist?

Øyvind Strømmen Foto: SCANPIX

Pärast seda, kui sai teatavaks, et kohutavate Oslo ja Utøya terrorirünnakute taga on 32-aastane norralane, on tekkinud spekulatsioonid ja saadud uut informatsiooni selle kohta, kes on Anders Behring Breivik. Mõned ajakirjanikud on väitnud, et ta kirjeldab ennast kui «kristlast» ja «konservatiivi», ja kutsuvad teda just nii. Stavangeraviseni (Stavangeri ajalehe) internetiväljaanne nimetab teda neonatsiks.

Mõlemad on valed, kuigi Breivik on ilmselt külastanud nordisk.no veebilehte – internetifoorumit, kus on ka palju aktiivseid neonatse (aga see ei ole puhtakujuline natsifoorum, nagu EXPO seda esitleb). Samuti pole ka eriti oluline, et Breivik oli kunagi Eduerakonna (Fremskrittspartiet) liige ja isegi Eduerakonna noorteühenduse  ühe osakonna juhataja.

Väheusutav, et ta muutus selles noorteühenduses radikaalseks. See tundub olevat klassikaline internetiradikaliseerimise juhtum, nagu me seda oleme näinud noorte Euroopa jihadistide juures.

Breivikit inspireeris internetikeskkond, mis nimetab ennast «counterjihadistideks» – keskkond, mis eelistab ideoloogiat, mida võib nimetada ka paremäärmuslikuks ja mis on seotud ka Euroopa neofašismiga. See on keskkond, mida ma olen jälginud üsna tihedalt mitmete aastate jooksul. Ma pole üllatunud, et see on keskkond, mis on nüüdseks viinud terrorismiaktini Norras.

Üllatav on aga terrorirünnakute ulatus ja suurus. Tapetuid on palju enam kui mõned aastad tagasi Al-Qaeda rünnakutes Londonis. Kuigi ka varasemast leidub näiteid sarnaste motiividega terrorirünnakutest, ei ole need olnud nii ulatuslikud.  

Pommirünnaku ulatuse ja esitlusviisi tõttu kahtlustasid paljud islami terroriste. Vaatasid ka käekirja. Me eksisime.

Terrorist oli norra ekstreemne rahvuslane, isehakanud «kultuuriline konservatiiv» – nagu alaealiste massimõrv oleks «kultuur» või «konservatism». Ta võttis eesmärgiks tappa poliitiliselt aktiivseid noori, Tööpartei noorteorganisatsiooni liikmeid, mida ta on seostanud sellega, mida ta nimetab «kultuuri marksismiks». Eesmärk ei olnud juhuslik.

See oli väga täpselt valitud. Kuidas ma saan seda väita?

Anders Behring Breivik on olnud veebilehe document.no aktiivne kasutaja. Poleks õige süüdistada document.no-d. Kuigi see veebilehekülg on olnud viimastel aastatel immigrantide suhtes kriitiliselt meelestatute jaoks peamine kogunemiskoht Norras, on see selles suhtes ikkagi mõõdukas.

Document.no eestvedajaskond ei koosne hulludest rassistidest, ja neid on piisavalt – nagu meid kõiki – praegusel raskel ajal. Kuid Breiviki kommentaarid sellel veebilehel – mida document.no on avaldanud täies mahus – paljastavad üsna täpselt, milline mõtteviis on Breivikit inspireerinud.

Ühes kommentaaris ütleb Breivik: «Ma ajasin mitu aastat äri, kui ma õppisin, ning teenisin mõned miljonid, et ma saaksin finantseerida sissetulekuteta poliitiliselt aktiivset liikumist. Ma kasutan nüüd neid vahendeid, et saaksin täiskohaga tegeleda Viini kooli (Vienna school of thought) arendamisega, millesse Fjordman, Bat Yeor, Spentec + paljud teised on juba nii palju panustanud. Viimased kolm aastat olen ma teinud täiskohaga kultuurikonservatiivset tööd, mis aitab neid poliitilisi doktriine edasi arendada.»

Ühes teises kirjutab ta: «Ma ei tea, kus ma seda teen, aga meie oma Fjordmani on hinnatud kolmandaks kõige tunnustatumaks/mõjukamaks Euroopa anti-jihadi/anti-multikulti/anti-marksistlikumaks intellektuaaliks/blogijaks Gates of Vienna’ (1) ja New English Review’ (2) järel. Üllatavalt on ta tegelikult isegi mõjukam kui Brussels Journal! Teiste sõnadega, need, kes veel pole lugenud Fjordmani raamatut «Defeating Eurabia», pole ajaga kaasas käinud. Ma tean, et on raske olla prohvet omal maal, aga see ületab kõik ootused. Palju õnne, Fjordman!»

Enamikule norrakatest on nii Fjordman, Gates of Vienna, Bat Ye’or ja Robert Spencer üsna tundmatud nimed. Ma olen neist varem üksjagu kirjutanud, muu hulgas kirjutasin ma nii Bat Ye’or’ist kui Fjordmanist ja ma tsiteerin ka Fjordmani «Euroopa iseseisvusdeklaratsiooni», mis on muu hulgas avaldatud ka Brussel Journalis.

Selles kirjutab ta: «Kui neid nõudmisi täielikult ei täideta, kui Euroopa Liitu ei likvideerita, kui multikulturalismi ei lõpetata ja moslemite sisserännakut ei peatata, siis pole meil, Euroopa rahvastel, muud võimalust kui järeldada, et meie võimuesindajad on meist loobunud, et kõik maksud, mida nad koguvad, on ebaõiglased, ja seadused, mis võetakse vastu ilma meie heakskiiduta, on ebaseaduslikud. Me lõpetame maksude maksmise ja võtame ette need vajalikud sammud, et tagada oma turvalisus ja kindlustada meie rahvuse säilimine.»

Enamik inimesi nendes keskkondades vaevalt et on vägivaldsed ja nad sooritavad harva otseselt vägivaldseid rünnakuid. Selle alatoon aga oli igatahes selline nagu lõigus, mida ma ülalpool tsiteerin. Aastaid on need grupeeringud oma ideid internetis levitanud ja sellega radikaliseerumisele kaasa aidanud.  

Meedias ja poliitikute hulgas on arusaam islamistlikust terrorismist muutunud üha ühepalgelisemaks, mida iseloomustavad puudulikud teadmised erinevate terrorigruppide motiividest ja mõnikord lausa hämmastav ajaloo mittetundmine.

Strateegiad ja kirjeldamismeetodid, mille järgi moslemi terroriste peetakse põhimõtteliselt teistsugusteks kui «meie oma terroriste», teeb raskeks nende vastu võitlemise: sarnasused paremäärmuslaste ja islamistlike terroristide vahel on suuremad kui erinevused.

Tähtsaim reegel iga konflikti puhul on see, et tuleks tunda oma vaenlasi. Võitluses terrorismi vastu tundub eurooplaste ja ameeriklaste avalikkus olevat pimestatud ühe vaenlase karikatuursest pildist. Teisi kiputakse tihti ära unustama. Seda hakatakse ära kasutama.»

Kunagi pole tõde olnud hullem.

Mõtted on veel segased. Šokk on veel valdav. Kuid ühes olen ma igatahes kindel. Järgmine kord, kui kuulen kedagi korrutamas mantrat «kõik moslemid pole terroristid, aga kõik terroristid on moslemid», saan ma tõeliselt vihaseks.

Postimees avaldab kirjutise autori ja esmase väljaandja Aftenposten.no loal. Tõlkis Kai Timmusk.