Jüri Saar: demokraatliku ühiskonna proovikivi

Foto: Illustratsioon: Eero Barndõk

Küsimus on selles, kuidas säilitada läänelik vabaduse õhkkond, demokraatia, sõnavabadus ja muu ning tagada samal ajal turvalisus, kirjutab Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar.

Norras toimunud õõvastavaid sündmusi on palju kommenteeritud ja seda tehakse jätkuvalt. Juhtunu erutab, šokeerib, kuid tugevad emotsioonid ei lase asja hinnata tasakaalukalt.

Nii on piisava tähelepanuta jäänud Norra peaministri esimene reaktsioon, kus ta ütles: «Me ei loobu enda demokraatlikest väärtustest ja uhkusest.» See tähendab, et ka kõige suuremate katsumuste ja väljakutsete kiuste tuleb jääda iseendaks.

Churchill on öelnud: «Mitte kunagi varem pole nii vähesed suutnud teha nii palju halba nii paljudele.» Tänapäevane tehnika ja informatsiooni levik on teinud võimalikuks valmistada ette ja viia ellu aktsioone, mis varasematel aegadel indiviidile või väikesele grupile ei olnud jõukohased.

See on midagi täiesti uut, sest üksikindiviid või väike grupp võib pakkuda reaalset väljakutset paljudele inimestele, sh riigile. Suudavad ka riigiga sõda pidada, sest viimase tegelik sõjaline potentsiaal jääb realiseerimata.

Niisuguse uue turvalisuse aspektiga tuleb tegeleda, kuid kõige halvem asi on muutuda oma vaenlaste sarnaseks, nimetatud juhul vaba ühiskonna vaenlastega sarnaseks. Ükskõik millisest suunast lääne põhikorda ka ohtu ei seata, kas on tegemist fundamentalistide terroristidega või hullunud amokijooksjaga.

Peaminister Stoltenberg oleks nagu teadnud ette, milline hakkab olema avalikkuse paljuski emotsionaalne reaktsioon, mis kajab vastu meiegi meedias ja kommentaariumides.

Juhtunu aktiveerib hämaraid vaime, mille hea näide on viimati lisandunud Venemaa esindaja NATO juures (Rogozini) arvamus, et Norra massitapmise tingisid Balti fašistid. Lihtne on hakata laskma parastavat plaati demokraatia jõuetusest ja mandumisest, inimeste üksindusest, võõrandumisest, inimsuhete kaubastumisest, võõravihast, netis vohavast vaenust ja vägivallast kui tulevaste massimõrvarite koolist, massoonide vandenõust ja kes teab veel millest.

Tõsisemalt tuleb aga suhtuda läänemaailmas endas tehtavatesse mõnedesse järeldustesse ja üleskutsetesse. Need tähendavadki paljuski just endast loobumist – taastame surmanuhtluse, seame sisse põhjaliku kontrolli kõigi inimeste üle, piirame liikumisvabadust, keerame kruvid kinni, pahad ja maniakid oleksid siis ilusasti luku taga ja korralikel inimestel elu rahulikum, sest midagi hullu ei juhtu. Väljapääsuks pakutakse vaba ühiskonna likvideerimist ja totaalse kontrolli sisseseadmist.

Kas see on aga nii, et siis midagi niisugust ei juhtuks? Juhtub paraku küll, ainult kinnikeeratud kruvidega ühiskonnas sellest avalikkusele/inimestele ei räägitaks. Ka Nõukogude ajal juhtus.

Näiteks 1976. aastal tulistas Nõukogude piirivalvur ilma silmanähtava põhjuseta puhkelaagri telkide pihta ja tappis 11 süütut inimest. Mis oli selle teo motiiv, põhjus – kas purjus pea, dedovšina, politruki ajupesu, lapsena sunnitud sukkpükste kandmine, vastuseta jäänud armastus, pole võimalik täpselt kindlaks teha. Ilmselt kõik kokku, kuid selle vastusega pole midagi peale hakata.  

Psüühiline patoloogia on alati võimalik ja vaimse ebanormaalsuse puhul pole tähtis, mis selgituse annab juhtumile subjekt, kelle «juhe on kokku jooksnud». Tema interpretatsioonid võivad olla ükskõik millised. Mis vahet seal on, et antud juhtumil ­pidas isik ennast kristlikuks fundamentalistiks.

Sama ­hästi oleks ta võinud nimetada ennast radikaalse islami pooldajaks, fašistiks, kommunistiks, taimede ja humanoidide õiguste eest võitlejaks. Kelleks iganes, kuid mingit juhtlõnga toimunu mõistmiseks, tegevuse motiivi sealt ei leia.

Sest seal asub normaalse inim­psüühika seisukohalt eimidagi, tühjus, patoloogia, hoolimatus inimeseks olemise baasväärtuste suhtes. Praktiline küsimus on pigem selles, kuidas sellised subjektid, kes on võimelised niisugusteks asjadeks, enne koletute tegude kordapanemist välja selekteerida.

Absoluutset garantiid pole, ­tulevase käitumise prognoosid on tõenäosuslikud. Inim­psüühika hämarates soppides toimub jätkuvalt protsesse, mida ei suuda seletada ka ­tänapäevased inimteadused.

Ja muidugi tõkestamine. Ratsionaalne arutelu peakski käima pigem selle üle, kuidas konkreetse riigi tasemel reageerida. Kui valitsuse kvartalis lõhkeb pomm, peaks käivituma üleriigiline turvalisuse tagamise operatsioon.

Eriliseks kõrgenenud ohu kohaks on loomulikult suured rahvakogunemised, mis peaksid olema turvatud ka tavalistes oludes. Kusagil on ­mitusada inimest koos ja üks hull saab neid segamatult pikka aega küttida, see pole ju loomulik. Tänapäeva maailm ei ole enam nii turvaline paik, kus nõnda muretult võiks käituda.

Samas tuleb endale aru anda, et kõik turvalisust tõstvad meetmed piiravad vabadust. Küsimus ongi selles, kuidas säilitada läänelik vabaduse õhkkond, demokraatia, sõnavabadus ja muu ning tagada samal ajal turvalisus.

Lääs ei tohi eos oma väärtustest loobuda. Seni on läänes muu hulgas õnnestunud suhteliselt hästi see, et teisi inimesi ei «valitseks rumalad ja võimuahned hullud».

Totalitaarsetes ühiskondades juhtub regulaarselt paraku nii, et kõige hullemate maniakkide kätte koondub kontrollimatu võim ja see on tõeline häda kõigile sealsetele inimestele. Ei tasu igatseda niisuguse stabiilsuse, korra ja null-tolerantsi järgi, sest ka surnukuuris on rahu majas ja korrarikkujaid pole, kuigi seal vaevalt hea on elada.

Läänemaailma väärtuste hulka kuulub inimelu ja vabaduse kõrge väärtustamine, demokraatia. See on lääne eelis ja just niisuguseid väärtusi kandes ning edendades on jõutud praeguse arengutasemeni. Üldine järeldus juhtunust on ühetähenduslik – selline juhtum ei tohi leida mingisugust mõistmist, vaid üksnes absoluutset, täielikku ja ühemõttelist hukkamõistu.

On väga kurb, et selline asi juhtus ja suurim kaastunne hukkunute omastele ja lähedastele. Kõige parem viis neid mälestada on aga eeltoodud põhitõdesid mitte unustada ja neis kahelda, nagu seda ka Norra peaminister oma esimeses seisukohavõtus tegi. Siin asub demokraatliku ühiskonna tegelik proovikivi.