Marti Aavik: mõrvar laval

Marti Aavik Foto: Toomas Huik / Postimees

Olen surmanuhtluse vastane alates sellest, kui kunagi kooliõpilasena tegin tutvust üht- ja teistpidi argumentidega – küllap on enamik teistki neid kuulnud ja nende üle mõelnud. Näiteks kohtute eksimused – inimeste hukkamine kuritegude eest, mida nad tegelikult pole toime pannud – ja see, et hukkamist pole kuidagi võimalik tagasi pöörata ega heastada, on oluline, ehkki mitte ainuke argument surmanuhtluse vastu.

Anders Behring Breivik laulab praegu Norra politseile nagu linnuke. Kas ta räägib kõigist detailidest täpselt, võimalikest kaasosalistest jne, me muidugi ei tea. Küll on aga selge ta manifestistki, et tunnistuste andmine nii politseis kui kohtus on ta plaani osa. See on lava, kuhu ta tahtiski pääseda! Võimalus, et tegu on süüta lambukese, patuoinaga, on kaduvväike.

Nüüd küsimus: kas teie, kas sina oleksid valmis alla kirjutama Breiviki surmaotsusele? Kas sina oleksid valmis selle täide viima, vajutama päästikule, mürgisüstlale, elektritooli lülitile? Ärge häbenege vastust, vähemalt enda ees. Minu esmane (emotsionaalne?) vastus mõlemale küsimusele on «jah». Meie kõigi hingeõnnistusele on hüva asi, et tegelikult ei pea ei mina ega keegi teist kumbagi tegema.  

Pealegi, tapalavale Breivik Norra seaduste järgi ei pääse, mida ta ise väga hästi teab. Samas ei tasu meil tõtakalt arvata, et 21 aastat vangistust on ta isoleerimise ülim piir. Variante on teisigi – talitsegem tapahimu oma mõtteis, iseendi pärast.

Üle-eelmisel nädalal lasi Austria koju Moskvasse lennata Mihhail Golovatovil, kes oli 13. jaanuaril 1991 Vilniuse teletorni rünnanud eriüksuse Alfa komandör. Ohvitserid õpetatakse välja organiseeritud vägivalla käivitajateks ja juhtijateks. Päästikule vajutamise ja käsu vahe on organisatsiooniline. Ometi lubas ELi riik ühe mõrvas kahtlustatava koju oma tegude ja õigustega eputama. Teise kohta küsime, kas ta on hull, tõrkudes endale tunnistamast, et vägivallal on palju palgeid ja lävepakke, nagu ka meie mõtetel ning tunnetel sellega kokku puutudes.  

Kindlasti otsitakse Breiviki elukäigust seletust, miks ta niisuguse jubeda teo toimepanijaks kujunes. Loomulikult me tahamegi vastuseid!

Mina aga tahaks hoiatada lollide seletuste eest, kus mingi üksikfakt ülendatakse täismõõdus vastuseks. Vaatasin kunagi üpris pikka filmi «Rostovi lihunikust» Andrei Tšikatilost. Seal oli asjaolu, et vanaema sundis teda lasteaias sukkpükstega käima, tõstetud peaaegu et peapõhjuseks, miks see 1994. aastal hukatud inimolend tappis aastate jooksul vähemalt 53 naist ja last. Poiss läheb lasteaeda sukkpükstega ja sarimõrtsukas ongi valmis? Minu lasteaiarühmas, seitsmekümnendatel, käisid kõik poisid puuvillaste sukkpükste, tobedate lühikeste mängupükste ja sandalettidega. Neist «kannatustest» hoolimata pole ma kedagi tapnud. Teiste eest ei saa pead panti panna, aga miskipärast arvan, et vaevalt nemadki kuidagi erakordselt vägivaldsed on.