Rein Taaramäe

FOTO: A.Peegel

Kui sa oled sirgunud 184 cm pikkuseks ja loodus on andnud peenikesed kondid, ent hinges pulbitseb soov rattamaailmas tegusid teha, pole muud valikut, kui ennast tugevaks mägedemeheks treenida. Jässakamate sprinterite hulka pole lihtsalt asja.


Suure tõenäosusega pole selline mees igal väiksemal võidusõidul soosikute seas ja karjääri lõpuks ei saa ta uhkeldada sadakonna võiduga. Kuid tal on võimalus millekski palju enamaks – spordimaailmas ülikõrgelt kodeeritud suurte velotuuride võitmiseks.

Tour de France, Vuelta, Giro – nendel velotuuridel triumfeerimiseks pead olema mägedemees.
Just selliseks vägevaks sportlaseks sirgub Rein Taaramäe, tõenäoliselt lähimate aastate kuulsaimaks Eesti sportlaseks – kui mitte kuulsaimaks inimeseks üldse – kerkiv mees.

Ükskõik kellega Eesti rattaspetsidest rääkida, kõik tõstavad esile Taaramäe meeletut tahtejõudu. Omadust, milleta poleks võimalik end mägede hõredas õhus seinana ette kerkivatest tõusudest üles pressida. Ilmselt ei saaks tavalised inimesed kunagi aimu, mida üks rattur nendel hetkedel tunneb, kuid Taaramäe on sellega kaasneva valu oma blogi veergudel värvikalt lahti kirjutanud.

Tippratturid peavad taluma meeletuid koormusi. Nende treeningud tähendavad tundidepikkuseid rattaretki vihmas, tuules või lõõskavas päikeses, pikkadel velotuuridel tuleb aga kolm nädalat järjest päevast päeva end hingetuks piitsutada. Just sellistes oludes kerkivad esile eriliste omadustega sportlased. Need, kes suudavad end sundida ka olukorras, kus paljud teised laseksid jala sirgeks.

Tunnistas ju Taaramäe ise pärast Tour de France’i neljapäevast etappi, et tegelikult polnud ta võimeline nii kiiresti mäest üles sõitma – aitas mentaalne tugevus.

Tahtejõudu on raske kasvatada, see kas on või ei ole. Kuid tahtejõud on vaid eeldus, mis aitab sirguda tõeliseks tippsportlaseks. Näiteks jalgratturil kulub aastaid, et sõita ära kõik need treeningukilomeetrid, mis lubaksid kunagi otsustavatel hetkedel pigistada endast viimast.

Päris noorena polnud Taaramäe organism veel valmis taluma pingeid, mida tahtejõuline mees soovis – ei ole veel tänagi. Seepärast tekivadki tal siiani pikkadel sõitudel raskused. Noore mehe organismist saavad energiavarud lihtsalt otsa. Õnneks peetakse suurtel velotuuridel eraldi parima noore sõitja arvestust ja 24-aastane eestlane jahib just seda võitu. Sealt edasi suurte võitudeni ja kollaste särkideni on vaid üks samm.

Mägedemeheks saamisel on aga veel tingimusi: organismi peab vedama tavainimese mõistes ebanormaalne «mootor». Taaramäel on ka see looduse poolt kaasa antud, tal endal tuleb olla vaid mees ning seda arendada ja täppisteadlase kombel timmida. Rattaringkondades on räägitud lugusid, kuidas maailma mõistes tippmehed rühivad mäest üles, suu pärani ja nägu pingutusest moondunud. Taaramäe aga istub sadulas ja hingab läbi nina…    

Taaramäe peab tänama õnne, et pole endast tippratturit vormides pidanud kobama pimeduses ja kasutama katse-eksituse meetodit. Juba noore mehena jalgrattasõidu mekasse Prantsusmaale kolinuna oli tal võimalus leida õige tee tänu Jaan Kirsipuu nõuannetele. Jalgrattasõidu kõiki peensusi tundev vanameister jagas tarkusi ja suunas teda õigele rajale, kus Taaramäe suudab nüüd juba paljuski ise endaga hakkama saada.