Ajendatuna Hanneli Rudi kommentaarist «Okkaline kodutee» 19. juuli Postimehes, tahtsin jagada ka seda, kui keeruline on välismaalt keskkoolist tagasi Eestisse ülikooli tulla. Õppisin kaks viimast aastat Inglismaal riikliku A-levelsi programmi järgi, kus õpitakse kolme kuni nelja vabalt valitud ainet.
Sel ajal, kui ma aineid valisin, oli plaan minna Inglise ülikooli, kuhu sisseastumiseks nõutakse reeglina kõige rohkem ühte kohustuslikku ainet, näiteks matemaatikat majanduse jaoks. Aja möödudes aga koduigatsus kasvas ja kartsin, et mida kauemaks jään, seda väiksem on võimalus, et lõpuks tagasi tulen.
Seega otsustasin kandideerida Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Esiteks tuli välja, et mingeid mööndusi nõutud eksamite osas ei tehta, vaid rangelt nõutakse täpselt samasid riigieksameid mis Eestis. Kuna olin oma ained valinud juba kaks aastat tagasi, oli mul nõutud ajaloo või ühiskonnaõpetuse asemel pakkuda ainult majanduse eksam, mida ei aktsepteeritud.
Seega, kõik ained, milles Eestis riigieksameid teha ei saa, on ülikooli jaoks sisuliselt tühi koht, samuti on ükskõik millise ainete valikuga õppekavad, kuhu kandideerida saab, väga piiratud. Mõtlesin korra ka mõnele teisele erialale kandideerida, aga siis tuli välja, et kuna A-levelsi eksamitulemused tulevad augusti keskel, on see liiga hilja, et üldse see aasta ülikooli astuda.
Mina sain lõpuks akadeemilise testi tulemustega siiski sisse, aga tundsin, et see juhtus pigem ülikooli tahte vastaselt. Iga aasta läheb ainuüksi ühe programmi, HMCstipendiumiga, Inglise erakoolidesse umbes kuus inimest ja kindlasti ka väljaspool seda mitmeid õpilasi. Ehk peaks neid juba minnes ette hoiatama, et vähemalt samal aastal pärast lõpetamist neil Tartu Ülikooli asja ei ole.