Jaan Ginter: kas Austria tegi midagi valesti?

Tartu Ülikooli professor Jaan Ginter. Foto: Margus Ansu

Eelmise nädala neljapäeval pidasid Austria võimud Viinis Schwechati lennujaamas kinni KGB erupolkovniku Mihhail Golovatovi, kes oli 13. jaanuaril 1991 Vilniuse teletorni rünnanud eriüksuse Alfa komandör. Leedu üllatuseks vabastas Austria prokurör Golovatovi enne 24 tunni möödumist ja Golovatov lendas vabana Moskvasse.

Selline käitumine kutsus esile proteste Leedus, Lätis ja Eestis, aga Euroopa Komisjoni õigusküsimuste volinik Viviane Reding andis hinnangu, et õiguslikust seisukohast ei pidanudki Austria vahistamismäärust täitma.

Kui vaadata asja formaaljuriidiliselt, siis tõepoolest Austria seda Leedu prokuröri välja antud vahistamismäärust täitma ei pidanudki – Austria tegi Euroopa vahistamismäärusega ühinemisel juba 2002. aastal reservatsiooni, et ta ei anna sellise määruse alusel välja isikuid, keda süüdistatakse tegudes, mis on toime pandud enne 2002. aastat.

Kui aga vaadata asja sisuliselt, siis kipub jääma mulje, et Austria ei tahtnudki vahistamismäärust täita. Niipalju kui siin Austria võimude reaktsioone on olnud võimalik jälgida, ei toonud nad reservatsiooni teemat esile enne Golovatovi minema laskmist.

Kõigepealt vastati Leedule, et vahistamismääruses esitatud informatsioon on liiga ebamäärane, et selle alusel saaks kedagi üle anda. Ning tõesti, kui uskuda Austria justiitsministeeriumi väiteid, siis oli vahistamismääruse selgitamiseks kaasas pikk leedukeelne Golovatovi tegevust kirjeldanud dokument, millest Austria võimud ei saanudki muidugi aru saada.

See, et nad vahistamismääruse täiendamiseks tähtaegu andma hakkasid, viitab sellele, et Austria pool vähemalt alguses ei vaadanud vahistamismäärust üldse mitte sellisena, et nad seda täitma ei peagi, kuna asi on toimunud enne 2002. aastat.

Mis paneb aga Austria võimude käitumises mingeid kaugemaid mõjutajaid otsima, on see, kui lühikesi tähtaegu nad Leedu poolele vahistamismääruse täiendamiseks andsid. Esimene tähtaeg oli reedel kell 12 ning siis anti juba ainult tunni kaupa aega juurde.

Selline kiirustamine ei ole Euroopa vahistamismääruste puhul sugugi tavakohane. Regulatsioon ei näe ette, milline on kõige lühem tähtaeg, mida võib ette kirjutada, kuid mõte on ikka selles, et ülilühikese tähtaja taha peitumist ei tohi kasutada põhjendamatuks vahistamismääruse täitmisest keeldumiseks.

Neile mõnetunnistele tähtaegadele, mida sellel juhtumil anti, ei olnud ühtegi head selgitust, ka Austria enda seaduse järgi oli 48 tundi aega, selleks et asi peaks kohtuniku poolt otsustamiseks piisavalt selgeks saama.

Arutatud on, kas Austria oleks pidanud Euroopa vahistamismäärust käsitlema Euroopa Nõukogu väljaandmise konventsiooni kohase väljaandmistaotlusena (see on dokument, mille alusel toimub väljaandmine nende riikide vahel, kes Euroopa Liitu ei kuulu).

Siin on jällegi formaaljuriidiliselt lihtne vastus: konventsiooni alusel väljaandmise taotlus oleks pidanud tulema diplomaatilisi kanaleid kaudu ja seetõttu Leedu prokurörilt Austria prokurörile saadetud vahistamismäärus väljaandmistaotluse vorminõuetele ei vasta.

Kuid sisuliselt oli Austria võimudel jälle ikka 48 tundi aega, et lasta Leedu esindajatel vormikohane väljaandmistaotlus diplomaatiliste kanalite kaudu esitada.

Kokkuvõtteks võib nentida, et juriidiliselt ei teinud Austria pool tõenäoliselt mitte midagi valesti. Kuid asjaolu, et Leedu poolel ei võimaldatud nende mõningast juriidilist kohmakust korrigeerida, tekitab kahtlusi, et Austria pool lihtsalt otsis juriidilist kombinatsiooni, millele toetudes vahistamismäärus täitmata jätta, ning nemadki ei tabanud kohe alguses ära, milline juriidiline selgitus võimaldanuks seda kõige kergemalt teha.

Asjaolu, et Austria oli esimene riik, kes Golovatovi vahistamismäärusele üldse reageeris – väidetavalt olevat Golovatov pärast vahistamismääruse väljaandmist käinud nii Küprosel, Tšehhis kui Soomeski –, ei lükka ümber oletust, et Austria Golovatovit Leedule üle anda ei tahtnud.

Esialgne vahistamine toimus rutiinse isikute lennujaamakontrolli käigus, kus keegi mingeid taustajõudude huvisid muidugi arvesse võtta ei jõudnud. Kuid see, et kolm riiki vahistamismäärust täita ei märganud, näitab muidugi seda, et Euroopa vahistamismääruse tegusust on võimalik ja vajalik veel oluliselt parandada.