Maailmarändur Hannes Hanso nendib, et ohtlikuks teevad maailma mitte rattaretked põnevatesse kohtadesse, vaid tembeldamine, stereotüübid ja lihtsalt rumalus.
Hannes Hanso: maailm on üks ohtlik koht
20. juuli 2011, 15:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pantvangistamise saaga, mis kogu Eestit kuude viisi ärevil hoidis, on nüüd lõpuks õnnelikult joone alla saanud. Vaatamata sellele, et ratturid on tervelt kodus tagasi, on Eesti jaoks uus olukord tekitanud ka hulga uut tüüpi küsimusi – mitmed neist sellised, millele pole lihtsalt kunagi varem pidanud tõsiselt mõtlema.
Mind teeb murelikuks neist aruteludest läbi kumav ääretult mustvalge maailmapilt. Muu hulgas arutletakse teemal, kui vastutustundetu oli meie ratturitel minna Süüriasse ja Liibanoni rattamatkale.
Selleks, et asi natukenegi konteksti panna, pole tarvis palju uurimistööd teha. Wikipedia andmetel on maailma kõige ohtlikumad piirkonnad pantvangistamise mõttes Mehhiko, Iraak, India, Lõuna-Aafrika, Brasiilia, Pakistan, Ecuador, Venezuela, Colombia ja Bangladesh.
Kümnest eeltoodud riigist seitse on eestlaste seas täiesti tavalised reisisihtpunktid, sageli ka paketireisijate hulgas. Iga endast lugupidav reisibüroo võib nendesse riikidesse müüa lennupileteid või koostada reisipaketi.
Võib-olla tuleb moraalijutlustajatele sellest, mis on vastutustundlik ja mis mitte, üllatusena, et ka Euroopa Liidus on pantvangistamiste teema veel alles hiljuti olnud rohkem kui päevakorraline. Itaalias toimus 1969. aasta ja 1998. aasta vahel 691 ametlikult registreeritud pantvangistamist, millest ei tulnud eluga välja 80 inimest.
See on muide umbes sama periood, mil ka Liibanonis päris tihti pantvange võeti. Itaalia oli sunnitud vastu võtma spetsiaalse seaduse, millega külmutati pantvangistatud inimeste perekondade varad, et nad ei saaks lunaraha maksta. Sellegipoolest käime päris rahulikult Itaalias puhkamas, matkamas ja, kui soovime, ka ratastega sõitmas.
USAs, Eesti suurimas liitlasriigis, on pantvangistamised väga valus teema. Ainuüksi Phoenixis Arizonas, mida nimetatakse USA pantvangipealinnaks, toimus 2009. aastal 370 pantvangistamist.
Liibanon, kus olen isegi rattaga sõitnud, kahvatub reaalset olukorda analüüsides eelnimetatud riikide kõrval, kuigi objektiivsuse huvides tuleb nentida, et tegu on keerulise piirkonnaga. Täpset statistikat pantvangistamiste kohta globaalses plaanis on raske leida. Hinnanguliselt toimub aastas umbes 10 000 – 20 000 pantvangi võtmist. Neist vaid 10 protsenti pannakse toime välismaalaste vastu.
Tuues vastutustunde küsimuse kodule lähemale, tekib ka siin asja analüüsides päris hirmus pilt. 2010. aastal uppus Eesti veekogudes peaaegu sada inimest. Ei ole veel kindel, kas sel aastal see õnnetu rekord lüüakse või mitte. Loomulikult ei ole kõik uppumissurmad seotud vastutustundetusega, kuid arvestatav osa neist siiski.
Kui Liibanonis või Süürias jalgrattaga sõitmist sellest vaatepunktist vaagida, siis näeme, et Eestis toimub igal aastal justkui üks massimõrv. Mõrvariteks on aga ärajoodud kuus õlut, pool viina, päikesepaiste ning lähedalasuv veekogu.
Kahjuks, tõesti kahjuks, oleme me uppumisi hakanud pidama nii normaalselt igapäevasteks, et ei kuule pea kunagi juttu vastutustundest ega ka sellest, mis see kõik kaotatud elude näol nii isiklikus plaanis kui ka rahalises vääringus ühiskonnale maksma läheb.
Kampaaniaid tehakse, kuid ei midagi, mis oleks ligilähedanegi huvi vastu, mida näidati üles Liibanoni juhtumi suhtes.
Sama teemat jätkates tahaks küsida, kustkohast üldse jookseb piir, mille alusel riik peab oma kodanike käitumist kinni maksma? Lennuk, mis Liibanoni lendas, oli ilmselt kallis. Olen kindel, et vähe ei maksnud ka meie erinevate ametnike Liibanoni ja teistesse riikidesse lähetamine.
Aga seda, kui kulukaks läheb maksumaksjale meie normaalne igapäevakäitumine ülesöömise, rasvumise, suitsetamise, jalgrattaga mittesõitmise ja purjuspäi kroolimamineku tagajärgede lahendamiseks, seda ei taha keegi eriti esile tõsta. Kogu aeg on ju nii elatud! Ega asjata pole eesti meeste eeldatav eluiga 69 ja naistel 80 aastat. Soomes on vastavad näitajad meestel 77 ja naistel 88 aastat.
Liibanonis, mis mõnede meelest on kõige ohtlikum koht planeedil, elavad mehed keskmiselt 73,5- ja naised 76,6-aastaseks. Vahest oleks siin vastutustundest või selle puudumisest rääkijatele koht, kus peeglisse vaadata?
Matkasin 1990ndate keskel, seljakott seljas, peaaegu kolm aastat Eestist Austraaliasse. Vahepeal muidugi töötasin ka. Käisin läbi sisuliselt iga tee peale jääva Aasia riigi.
Meenub, kuidas Vietnami rannikulinna Danangi kohvikus istudes kuulsin üht kõrvallaua rootslast teistele pajatamas oma hulljulget kangelastükki – Eestis käimist. Tema jutu järgi vihisesid Eestis kuulid, igal nurgal võis oodata röövimist ja valitses vene maffia – igati eluohtlik koht, mis mõeldud ainult ekstreemturistidele.
Maailm on üks ohtlik koht… aga kõige ohtlikumaks teevad selle mitte rattaretked põnevatesse maailma punktidesse, vaid tembeldamine, stereotüübid ja lihtsalt rumalus. Nähtavasti ka selles maailmas mittekäimine, mis vähemalt osaliselt kõike eeltoodut põhjustab.
Artikli autor on käinud pisut alla sajas riigis. Jalgratta seljas on ta neist läbinud tervenisti või osade kaupa Türgi, Süüria, Liibanoni, Iisraeli, Palestiina omavalitsuse alasid, Egiptuse, Mongoolia, Hiina, Tiibeti, Nepali, India, Bangladeshi, Pakistani, Afganistani, Iraani, Araabia Ühendemiraadid, Omaani, Jeemeni, Džibouti ja jupikese Etioopiat.