Jaan Lahe: millist kristlust vajab tänapäeva eestlane?

Jaan Lahe Foto: SCANPIX

Teoloogiadoktor Jaan Lahe kirjutab, et tänapäeval ei saa olla kirik hierarhiline asutus, mille eesotsas seisavad tõemonopoli omavad vaimulikud, kes ütlevad ilmikutele, kuidas «asjad peavad olema».

Kui auväärt lugeja juhtub kuuluma nende kilda, kes arvavad, et eestlane ei vaja üldse kristlust, et see on üks vana ja iganenud asi, mis on meile veel pealekauba jõuga peale surutud ja pole eestlastele kunagi omane olnud, siis võib ta jätta rahulikult selle artikli lugemata.

Seda enam, et loo autor ei suhtu kristlusesse erapooletult, vaid on luterliku kiriku vaimulik ja teoloog ning on veendunud, et ka eestlased vajavad ristiusku – vähemalt üks osa neist.

Kui lugeja pole aga veendunud ateist või kirikuvastane, kui teda ei peleta autori erapoolikus ning tal on huvi religiooni ja kristluse vastu, siis on ehk tal huvitav mõtiskleda koos autoriga küsimuse üle, millist kristlust eestlane ikkagi vajab. Sest ristiusk ei ole monoliitne kaljurahn, vaid äärmiselt mitmepalgeline usund, mis on pealegi ajas muutunud ja muutub üha – nii nagu ühiskond ja kultuurgi.

Kui varasematel aegadel on
uurinud sotsioloogid põhiliselt seda, kui paljud Eestis elavad inimesed end usklikuks peavad, ja on selgunud tõsiasi, et venekeelse elanikkonna hulgas on selliste inimeste protsent oluliselt suurem kui eestlaste hulgas, siis uuemad uuringud on tundnud huvi ka selle vastu, mida ja kuidas eestlane usub.

Nüüdseks on selgunud, et kuigi ennast kristlasteks pidavate inimeste hulk on eestlaste hulgas väike, on ometi palju inimesi, kes tunnistavad, et nad usuvad mingit kõrgemat jõudu ja et neil on selle jõuga mingi suhe.

Selliseid inimesi võib kindlasti nimetada religioosseteks (või ka usklikeks, kuigi see on paljude inimeste jaoks Eestis veel kuni tänaseni «veidrike» sünonüüm), sest nagu arvab suurem osa tänapäeva religiooniteadlasi, ei pea religioossus kui inimese hoiak või suhtumine «üleloomulikku» olema tingimata seotud ühe kindla usundiga (budism, kristlus, islam jne).

Religioosne inimene (kellest paljud ise ennast niimoodi nimetada ei taha, vaid kasutavad teisi nimetusi, näiteks ütlevad, et «Ma olen vaimne otsija» või «Mind huvitavad vaimsed asjad») ei pea ilmtingimata kuuluma mingisse religioossesse gruppi (ühingusse, vennas- või õeskonda, kogudusse) ja tänapäeva Euroopa religioossust iseloomustab üha kasvaval määral nähtus, mida religiooniteadlased nimetavad «uskumine ilma kuulumiseta».

Kuid on ka vastupidine nähtus – kuulumine ilma uskumiseta. Selle tüüpiliseks näiteks on inimesed (ja ma olen oma elus kohtunud paljude säärastega), kes ütlevad: «Ma olen luterlane, aga Jumalat ma ei usu.»

Siiski, vaatamata kristlike kirikute liikmeskonna kahanemisele nn vanas Euroopas (ja ka Eestis), leidub ikka veel ka neid inimesi, kellele enda pidamine mõne konkreetse religiooni järgijate hulka on oluline. Ja kuigi see paljudele ei meeldi, on Eestis selleks usundiks eeskätt kristlus, sest Eesti kuulub Euroopasse, mille kultuuritaust on kristlik.

Võib ju arutada selle üle, kaua läks aega, enne kui ristiusk eestlastele sisemiselt omaseks sai, aga on fakt, et mingil ajal ta selleks sai ja meie esivanemad on olnud sajandeid kristlased.

Seepärast on ka mõistetav, miks kuni tänaseni moodustab kristlik vähemus (sest tänapäeva Eesti ühiskonnas on kristlased vähemus) suurima protsendi kõigi usundite järgijatest. Kui see on nii, siis küllap on ristiusk eestlastele kõige vastuvõetavam usund ja kuna kõige suurem hulk Eesti kristlasi kuulub luterlikku kirikusse, siis on ilmselt luterlus eestlastele kõige sobivam ja vastuvõetavam ristiusuvorm.

Käesolevate ridade autor on veendunud, et kõige sobivam ristiusuvorm eestlasele on luterlus, ja mitte «eestiaegne» luterlus (mida küll üks osa inimesi, kes ise sel ajal elanud ei ole, taga nutab ja tagasi tahab), vaid tänapäevane luterlus. Selle artikli autor arvab teadvat põhjusi, miks on tänapäevane luterlus tänapäeva eestlasele kõige sobivam kristluse vorm.

Tänapäeva eestlane on individualist ja ta ei usu eriti institutsioonidesse. Ka kirik on institutsioon, kuid tänapäevane luterlus ei rõhuta kiriku tähtsust enam sel määral, nagu tegi seda näiteks rootsiaegne luterlus.

Tänapäevases luterluses on valdav arusaam, et kirik on küll oluline, aga ta pole mingi vahendaja inimese ja «kõrgema jõu» vahel, mida/keda kirikukeeles Jumalaks nimetatakse. Inimesel on võimalik olla vahetus suhtes tolle jõuga ja kirik saab siin olla üksnes tugistruktuur, mis inimese suhet absoluudiga toetab. Ja ta õigustab oma olemasolu üksnes niivõrd, kuivõrd ta inimeste usku reaalselt toetada ja edendada suudab.

Tänapäevane luterlus väärtustab väga haridust ja haritust, sest see arendab inimese mõtlemisvõimet ja peab oluliseks, et inimene oleks võimeline usuasjade üle ka iseseisvalt mõtlema, mitte uskuma vaid mingite väliste autoriteetide põhjal (näiteks, et «kirik ütleb nii»).

Eestlane on «hariduseusku» ja ma julgen arvata, et see on suuresti luterluse pärand. Aga samas on ta ka kriitiline ja skeptiline ja tahab ise otsustada, mida pidada õigeks ja mida mitte.

Tänapäeva luterlus toetab igati niisugust suhtumist ja tunnistab ka teaduslikku lähenemist piiblile. Tänapäeva luterlane ei pea enam uskuma, et vana testamendi loomislugu on täpne kirjeldus universumi ja elu tekkimisest, et maapinna all asub surnutemaailm, et mingite inimeste või inimgruppide tapmine on Jumala tahe või et piiblis esinev nõue, et naine peab kuuletuma mehele, on veel tänapäevalgi kehtiv jumalik norm, milles ei tohi kahelda.

Kõiki sääraseid asju võib tänapäeva luterlane seletada omaaegse maailmapildi ja ühiskonnakorraldusega, millest kumbki ei ole tema jaoks mingi siduv jumalik norm. Tänapäeva luterlane võib rahulikult tunnistada tänapäevast maailmapilti ja ei pea arvama, et kõik viimaste sajandite jooksul ühiskonnas ja inimmõtlemises toimunud muudatused on vaid taganemine algsest jumalikust korrast.

Tänapäeva eestlasele ei meeldi ka hierarhiad ning tänapäeva luterlus ei näe kirikut hierarhilise asutusena, mille eesotsas seisavad tõemonopoli omavad vaimulikud, kes ütlevad ilmikutele, kuidas «asjad peavad olema», vaid mõistab kirikut kõigi kristlaste koguna, milles ilmikuid ja vaimulikke eraldab teineteisest vaid erialane haridus ja see, et teatud toimingute läbiviimine koguduses on usaldatud (koguduse poolt) vaimulikele – osaliselt seetõttu, et need toimingud (näiteks jutlustamine) eeldavad eriharidust, osalt seepärast, et vältida lihtsalt segadust.

Näiteks võib luterlikus kirikus seaduse järgi armulauda seada vaid vaimulik, kuid tänapäevases luterluses valitseb arusaam, et kui olukord seda nõuab (näiteks oletame, et kõik vaimulikud on mingil põhjusel sunnitud riigist lahkuma), võib seda põhimõtteliselt teha iga täiskasvanud ristiinimene, ilma et armulaud poleks sellepärast «päris» armulaud.

Ja viimaks veel üks eripära. Nagu näitavad uuemad sotsioloogilised uuringud, on tänapäeva eestlase religioossus selline, mis väärtustab inimese isiklikku kogemust kohtumisel pühaga. Isiklikku kogemust väärtustab kõrgelt ka tänapäeva luterlus, sest luterliku arusaama järgi on inimese ja Jumala kohtumisel ka emotsionaalne külg – see on elamus, mis muudab inimest.

Kiriku ülesanne praegusel hetkel saab olla vaid üks – teha omalt poolt kõik, et ristiusk jõuaks inimesteni, kelle religioossus on selline, nagu eespool kirjeldatud. Meie, vaimulike, küsimus on vaid see, kas ja kuivõrd me seda teha suudame. Luterliku kiriku tulevik Eestis sõltub aga kindlasti vastusest sellele küsimusele.