Eestlased mäletavad 1994. aasta septembris toimunud Estonia laevahukku. Päris värskelt on meil mälus ka aasta alguses Haapsalus toimunud koletu põleng. Need on näited sündmustest, mille ohvreid me mälestame ja meeles peame. Tagajärgedest on õpitud ja ümbritsevat ohutumaks muudetud.
Martin Rits: Venemaa – «parim enne» möödas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõeldes viimasel ajal meie idanaabri pinnal toimunud «õnnetustele», võib arvata, et vaestel inimestel tuleb varsti iga päev mõne katastroofi ohvreid mälestada. Tundub, et Venemaa on leppinud allakukkuvate lennukite ja uppuvate laevade riigiks olemisega. Normaalse päeva osana ollakse harjutud kuulama uudiseid plahvatustest kaevandustes ja elektrijaamades.
Nädalapäevad tagasi Volga jõepõhja vajunud Bulgaria ja juuni lõpus taevast alla pudenenud Tupolev-134 reisijaid võib pidada Nõukogude režiimi ohvriteks. Nii meelitavad lahkunud seltsimehed Stalin, Hruštšov ja Brežnev endiselt kaasmaalasi parematele jahimaadele.
Kui tugevat lööki Venemaa asjade muutmiseks vajab, ei oska keegi hinnata. Senine paigaltammumine meenutab kollektiivset amneesiat, mille tulemusena näib elu vrakkide keskel olevat ilus. Esimene äratuskell saabub loodetavasti varem, kui Venemaast saab riik, kuhu laguneva infrastruktuuri ja eluohtlike transpordivahendite tõttu reisida ei julgeta.