Hanneli Rudi: okkaline kodutee

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits

Minu tuttavate seas on üksjagu neid, kes elavad välismaal. Tavaliselt mindi välismaale õppima, leiti elukaaslane, loodi pere ja jäädi sinna.

Mõned üksikud võõrsile läinutest on aastate jooksul ka tagasi tulnud. Tunnistan ausalt, nende  lugusid kuulates olen nii mõnigi kord tabanud end mõttelt, kas tõesti on soov anda lastele eestikeelne haridus, olla vanaks jäänud vanemate kõrval või lihtsalt igatsus silmapiiri ja puhta looduse järele nii tugevad, et hoolimata vaevalisest koduteest siia tullakse.

Sest nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on tänapäeval Eestist lahkuda märksa kergem kui siia tagasi tulla.
Eestis elades ei oska me isegi ette kujutada, mida peavad kogema meie kaasmaalased, kes tahavad kodumaale tagasi tulla.

 Näiteks jäi Saksamaal tuntud ülikooli lõpetanu hoolimata headest oskustest kodumaal töökohast ilma, sest tal polnud  Tartu Ülikooli diplomit. Töökoha leidmisega on hädas ka Eestis kõrgkooli lõpetanud, aga mõnda aega võõrsil töötanud  spetsialistid, kelle puuduse üle meedias pidevalt kurdetakse.

«Kuulutuse avaldamine maksab ja pealegi teame me niigi, kes Eestis sellele kohale sobida võiks,» selgitati ühele mu tuttavale, miks infot vaba töökoha kohta avalikult leida pole.

Nn džunglitrumm on võimas sidevahend ja info jõudmiseks Tallinnast Valka kulub selle abil vaid mõni minut, aga päris üle maailma see siiski veel ei kaja. Pealegi on läänes elanud inimesed harjunud infot vabade töökohtade kohta saama erialaseltside ja avalike kuulutuste kaudu, mitte lootma sellele, et keegi rääkis kellelegi, et kusagil vajatakse kedagi. Aga on erialasid, kus info vabade töökohtade kohta liigub hoolimata spetsialistide põuast vaid n-ö siseringis.

Ilma probleemideta ei lähe ka laste kooli saatmine. Näiteks rääkis üks ema, kuidas ta pidi oma seitsmeaastast mitu kuud treenima, et kakskeelne laps pääseks kodulähedase kooli 1. klassi. Mida laps kahe aasta jooksul oma senises koolis õppinud oli, Eesti koolijuhti ei huvitanud.

Meile pääseb vaid katsetega, kinnitas ta asja uurinud emale. Ja nii ei jäänud emal muud üle kui hakata kodus etteütlusi tegema. Pole vast mõtet lisada, et seni kooliskäimist armastanud laps seda enam ei tee.

Kui lisada selja tagant kostev pooltuttavate sosin «ei tea, miks heaoluühiskonnast ja hea palga pealt tagasi tuli, ju ei saanud hakkama», siis tundubki tagasitulijate kodutee kõike muud kui roosiline.
Kõik need kuuldud lood teevad nukraks.

Kas tõesti on Eestis nii palju inimesi, et kord lahkunuid pole tagasi vaja? Kas tõesti on helgeid päid ja ettevõtlikke inimesi siin nii palju, et võõrsil töötanuid ja õppinuid pole siia vaja? Ma millegipärast ei usu, et see nii on.