Juhtkiri: kolm Eesti lõvi päästku eurooplased

Foto: Urmas Nemvalts

Kui proovida korraks vaadelda põllumajanduspoliitikat (eelkõige toiduga kaubitsemist) maailmakodanikuna või, veel parem, hüpata mõttes meie planeeti uurivate tulnukate kosmoselaeva, siis saaksime nähtut kirjeldada järgmise kujundiga.

 Hulk tegelasi seisab ringis ja igaüks on suunanud püstolitoru kõrvalseisjale. Kuni kõik on suhteliselt rahulikud ja keegi pole päästikule vajutanud, püsib lootus, et millalgi jõutakse kokkuleppele ja kõik panevad korraga tukid taskusse. Niisuguse sihiga üleilmseid läbirääkimisi on peetud ja küllap peetakse edaspidigi, aga tulemust seni pole.

Riikide ja riikide ühenduste relvad on erinevad. Euroopa Liidu arsenalis on ka tollimaksud, ent põllumajandustoetuste tähtsust ei saa ses asjas kuidagi alahinnata. Mõlemad relvad on jutuks, kui peetakse läbirääkimisi maailmakaubanduse üle.

Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika juured tunduvad olevat ajast ja arust, vaadates kauba all lookas toidulette ja selle taga olevat sagimist sadamates. Samas proovigem korraks mõelda: kas me saame ikka täiesti kindlad olla, et ilma Euroopa põllumajanduspoliitikata oleks toiduga varustamine tagatud ka kõikvõimalike kriiside ajal? Aafrikas on palju sooja kliimaga riike, aga kui stabiilsed on need piirkonnad poliitiliselt ning kas mõni pank usaldab sinna ka traktori jaoks raha anda? Mis juhtuks, kui eurooplased ja ameeriklased loobuksid leivavilja kasvatamisest ja usaldaksid selle neile riikidele, kus kliima on selleks kõige sobilikum? Mis juhtuks, kui sellised riigid satuksid mõne diktaatori tujust sõltuvalt näiteks hiinlaste mõjusfääri?

Kuna me neile küsimustele raudkindlat vastust ei tea, ei saa Euroopa Liit ega ka USA ühepoolselt «püstolit langetada» ja eelpool kujundlikult kirjeldatud ringist välja astuda. Niisiis, ehkki ideaalses maailmas oleks võib-olla tõesti kõige arukam kasvatada kõiki vilju just seal, kus on neid kandvate puude jaoks kõige paremad tingimused, seab inimeste omavahelisest asjaajamisest elik poliitikast lähtuv ometi mitmesuguseid tõkkeid.

Kolmas tasand on meie loo kontekstis Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika raha jagamine. Ainult moepärast korrakem üle loomulik, et Eesti poliitikute, ametnike ja ka põllumeeste organisatsioonide ülesanne on võidelda kolme lõvina selle eest, et meie omadele ses asja külma ei tehtaks. Võrdne toetuste jaotus tähendaks ju kõigi Euroopa tarbijate jaoks tootjate ausat konkurentsi ehk lõpuks paremaid hindu. Eks ole?