Iivi Anna Masso

FOTO: SCANPIX

Eestlastelt endilt valikuliselt korjatud enesepiitsutuslikud märkused, mida naabermaa meedia kahjurõõmsa kõverpeeglina heiastab, kõnelevad, et väiksema venna kompleks pole veel täielikult kadunud, kirjutab kolumnist Iivi Anna Masso.

Suvisel ajal on Soome lahe üleste naabrite argine suhe tavalisestki tihedam: laevad on viimse kohani täis, Tallinna vanalinna terrassidel kuuleb enim soome keelt.

Samas võib sarjaloos «meie neist, nemad meist» – mis meile jätkuvalt vastastikust huvi pakub – täheldada argikontaktide kõrval erinevaid paralleelmaailmu. Poliitikas vaadatakse naeratades ühisesse tulevikku, meedia paneb aga endiselt piiritaguseid barbareid paika.

Soome uus ja värvikas valitsus on hapukurgihooaja saabudes siinpool lahte vähese tähelepanu osaliseks saanud, aga just oma kirevuse tõttu võiks ta siingi huvi pakkuda.

Valitsuse moodustamiseks läks soomlastel sedapuhku paar kuud kauem aega kui eestlastel. Aeg näitab, kas vanasõna «kaua tehtud, kaunikene» antud juhul kehtib. Nii mõnedki kriitikud ennustavad kuuest erakonnast koosnevale «six-pack»-valitsusele tänu selle kirjule koosseisule lühikest iga.

Valitsuse erakonnad ulatuvad majanduspoliitilisel kaardil paremast vasaku servani ning selle isikkoosseis ulatub ka liberaal-konservatiivsel teljel mõõdetuna ühest äärmusest teise – ja seda ilma ekstsentriliste Põlissoomlaste osaluseta, kes eelistasid «tõelist demokraatiat» esindada opositsioonis.

Soome valimistest rääkides läks pea kogu tähelepanu Põlissoomlastele kui suurimatele üllatajatele. Nende esilekerkimisest pole aga vähem huvitav koonderakonna Kokoomuse tõus Eduskunta suurimaks erakonnaks esmakordselt ajaloos, ja kokoomuslasest peaministri võimuletulek esimest korda 20 aasta tagant (ja kõigest teist korda pärast aastat 1946).

Kokoomus on oma konkurentidega võrreldes nii välis- kui majanduspoliitilistelt nägemustelt Eestis valitud suundadele tunduvalt lähemal. Peaminister Jyrki Kataineni kohtumisel kolleeg Andrus Ansipiga oligi näha lootustandvalt heatujulist ühisenergiat.

Katainen on nii enne kui pärast peaministriks saamist väljendanud Eesti suhtes varjamatut imetlust, milles puudub meile varasemast nii tuttav dotseeriv toon. Tõsi, suure ja väikese venna kujundid pole veel lõplikult ajalukku jäänud.

Peaministrite ühisel pressikonverentsil rõhutas Ansip, et meie enam soomlaste suhtes väikevenna kompleksi ei tunne – päris möödas on teema alles siis, kui ka nähtuse eitamine meile enam meeldegi ei tule. Sel taustal mõjus humoorikalt Kataineni kinnitus, et kui meil tekibki mõni erimeelsus, on tegu vaid peretüliga. Täpsustamata jäi, milline peresuhe nüüd naabrite vahel valitseb, aga Eesti peaministri kõrval ei mõjunud tema noorem ja vähemkogenud ametivend tõepoolest vähemalt mitte vanema vennana.

Soomes on verivärskete ministrite jõulised väärtushinnangud juba tekitanud elevil emotsioone. Ülikonservatiivne kristlik-demokraatlik siseminister Päivi Räsänen on oma homode ja mittekristlastest immigrantide vastaste väljaütlemistega jõudnud välja vihastada soome liberaalid; kultuuritöötajaid pahandab antikapitalistlikust vasakliitlasest noore kultuuriministri Paavo Arhinmäki tahtmatus veebipiraatluse vastu võidelda.
Suhteliselt kirju on ka uue välisministeeriumi koosseis. Sotsiaaldemokraatide vasakserva kuuluva Erkki ­Tuomioja tagasitulek välisministriks tähendab paljude silmis sammukest tagasi endise, ideoloogiliselt jagatud maailma poole. Eestis teatakse Tuomi­ojat kui aktiivset Eesti ajaloo huvilist – kuid samuti kui selle vana koolkonna esindajat, kes meile meie enda mineviku käsitlemist suurvennalikult õpetama on kippunud.

Tuomioja vana kooli pragmatismi esindavat maailmavaadet tasakaalustavad aga koonderakondlasest Euroopa-minister, endine välisminister Alexander Stubb ja roheliste arenguabiminister Heidi Hautala, keda võib mõlemaid pidada väärtuspõhisema poliitika toetajateks. Hautalat tuntakse Soome poliitikutest julgeima Kremli-kriitikuna ning Venemaa demokraatide toetajana. EL-koostööle mõeldes pole tähtsusetu seegi, et eurolembene Stubb asendab oma uues rollis avalikult ­eurovaenuliku Paavo Väyryneni.

Tähendab, teatud valimisjärgsete ehmatuste ja skeptikute ennustuste kiuste võib Soome muutuva poliitika ja edasiste naabrisuhete osas olla ettevaatlikult optimistlik. Kuid ehkki poliitika hakkab tardumuslikust konsensusest eemalduma (nii heas kui halvas mõttes), ei suuda sealse meedia mõjukaimad esindajad läinud aegade suurvendlikust mentaliteedist ikka kuidagi üle saada.

Samal ajal, kui Soome uus peaminister märkis tunnustavalt, et «Eesti tõusis, kui kõik muud langesid» ja briti nädalaleht The Economist väitis umbes sedasama, tuli lõunanaabri vastu varemgi põhjendamatut kõrkust üles näidanud Soome juhtiv päevaleht Helsingin Sanomat juunikuus jälle välja rea kirjutistega, millest vahendus seekord Eesti kohta mitte enam lihtsalt tendentslik hoiak, vaid suisa valeinfo.

Ühe kuu jooksul jõudis HS tembeldada Eesti pressivabadust piiravaks, padunatsionalistlikuks ja korrumpeerunud poliitilise süsteemiga riigiks – kasutades selleks paraku valikuliselt ja kriitikata meie endi hulgast nopitud arvamuskilde.

Juuni alguses kirjutas Helsingin Sanomat eelseisvate presidendivalimiste tollal veel puuduvatest vastukandidaatidest toonil, mis ühe vaatleja sõnul lõi mulje, nagu valitseks Eestit kohalik Lukashenka. Muuhulgas väitis leht, et Eesti president olevat «kiitnud heaks meedia vabadust piirava allikakaitse seaduse» – viidates pealiskaudselt president Ilvesele ajakirjanike poolt kingitud absurdsele pressivaenlase tiitlile ja tituleerijate põhjendusele.

Ometi piirab kõnealune Eesti seadus pressivabadust mitte rohkem, vaid vähem kui vastav seadus Soomes. Allikakaitse tingimused on Soomes ja Eestis enam-vähem samad; siinseid ajakirjanikke pahandanud laimuvastased meetmed on aga Eestis rahvusvahelises võrdluses endiselt suhteliselt leebed. Erinevalt Eestist on Soomes laim, seaduse sõnastuses «au haavamine», kriminaalkuritegu.

Kuna soomlased on sellest hoolimata oma pressivabaduse üle siiralt uhked, oleks asjalik ajakirjanik soome lugejale lisanud, et nimetatud seadus lubab Eesti ajakirjanikele kriitikast hoolimata soomlastest enam vabadusi. Nüüd jättis leht mulje, nagu olekski Eestis meedia vabadus kinni keeratud.

Teine prohmakas lipsas Sanomatesse, kui konkureeriv presidendikandidaat välja ilmus. Nüüd tembeldas HS Indrek Tarandi suu läbi kogu Eesti poliitika korrumpeerunuks: leht tõdeb, et Tarand mõistis hukka Savisaare rahaküsimise Venemaalt ning lisab, et «Tarandi sõnul on probleemiks kogu korrumpeerunud erakondade rahastamise süsteem».

Selgitamata jääb, et väide «korruptsioonist» tähendas antud juhul lihtsalt, et Tarandile ei meeldi suurte erakondade riigipoolne rahastamine. On imekspandav, et kommentaari ka siin rohkem ei arutatud – küsimus, millega riiklikku rahastust asendada, vääriks vastust. Helsingin Sanomat aga unustab kogu Eesti erakondade rahastamise süsteemi korrumpeerunuks tembeldades jälle mainida, et sarnane süsteem on käibel ka Soomes.

Kui lisada Sanomates 14. juunil avaldatud lugu, mis Võidusamba kriitika varjus tembeldas eestlased ja «Eesti poliitikud» hirmutavateks marurahvuslasteks, kes «Nõukogude repressioonide müüdi» abil oma koledat natsionalismi propageerivad, siis on selge, et vähemalt osa soome meediast on valmis lööma «väikevenda» allapoole vööd veel ka siis, kui poliitikas toob põlvkonnavahetus kaasa suure venna kompleksidest vabanemise.

Näib, nagu oleks riik, millest räägib peaminister Katainen – ja millest kirjutab The Economist – hoopis eri riik kui see, millest kirjutab Helsingin Sanomat.

Eestlastelt endilt valikuliselt korjatud enesepiitsutuslikud märkused, mida naabermaa meedia kahjurõõmsa kõverpeeglina heiastab, kõnelevad ka sellest, et Ansipi väide, et me ei põe enam väikevenna komplekside all, peab paika vaid osaliselt.

Mõistagi on siin kenadest majandusnäitajatest hoolimata sisekriitikaks paljugi põhjust. Kuid need, kes viimsepäevameeleolus kuulutavad, et meil pole sõnavabadust või et me kannatame natsionalistide ideoloogilise hirmuvalitsuse all, peaksid mõtlema oma sõnade tähendusele – ja mõjule – ka «konnatiigist» laiemas perspektiivis. Kui me ei taha, et nina kõverpeeglist viltune paistaks, pole mõtet seda ka ise vabatahtlikult viltu lüüa.