Soovimata siinkohal võtta muud seisukohta Läti vastse presidendi kohta, pean ometi tunnistama, et üks tema esimesi samme ei tundu mitte ainult sümpaatne, vaid ka igale vabariigile järgimisväärne. Nimelt otsus, et riigipea proua ei jää koduseks iluasjaks, vaid jätkab tööd arstina. Mul on suisa kahju, et sellele mõttele ei tuldud Eestis esimesena.
Esiteks, me elame maal, kus koduprouandus või -härrandus pole ei ühiskonnale omane ega ka praktiline. Veelgi vähem soovitav (ja enamasti ka majanduslikult võimatu) oleks selle levimine massidesse. Olukorras, kus pigem napib kvalifitseeritud tööjõudu, on jabur propageerida ilmselgelt vananenud mudelit ning anda ühele ajule ja kätepaarile käsk niisama ilus olla ja siin-seal patroneerida.
Teiseks, presidendi abikaasa tavatööle suundumine ei tähenda ju, et hunnik hädatarvilikke kohustusi jääks täitmata. Esiabikaasa koht võib ka üldse tühi olla. Me valime ainult riigipead, mitte riigipaari. Ükski seadus ei keela presidendiks tõusta näiteks lesel või vallalisel ega näe ka ette mingeid riiklikult vajalikke esiabikaasa kohustusi.
Kolmandaks, riigipeaks valitud inimese abikaasa ei pruugi omada absoluutselt mingit tungi täita kohustusi, mida näeb talle ette praegu levinud tava – hädaliste peasilitamisi või riigivisiitidel roosiaia nuhutamisi.
Vähene huvi heategevuse ja iluaianduse vastu ei tee kellestki veel halba inimest, kui tema anded võivad peituda sootuks mujal. Küll aga võib n-ö hea tava sunnil elujõulise inimese ainult käsitöölaatadel ja etlemiskonkurssidel naerataja rolli sundimine ta vastava eelsoodumuse puudumisel üsna kiirelt hulluks ajada.
Neljandaks, julgeoleku- ja muude sarnaste küsimuste lahendamiseks on mudel juba olemas kas või peaministri abikaasa näol. Tema ju käib tööl, mis siis, et paari teine pool peab pidevalt ringi reisima ja riiki esindama. Ning ma usun, et praeguse peaministriproua patsiendid eelistavad teda näha jätkuvalt vastuvõttudel, mitte telerist taidluskonkursi publiku seas.
Viiendaks, kui presidendi abikaasa on iseseisva eluga omaette inimene, kes on oma kammi-, seebi- ja toidurahas maksumaksjast sõltumatu, kaotab rahvas ka õiguse pikalt viriseda tema sõnade, tegude ja välimuse üle.
Meil ei ole monarhiat. Meie president on üks piiratud ajaks ametisse valitu mitmete teiste piiratud ametiajaks valitavate meeste ja naiste seas. Sestap oleks ka arukas käsitleda tema peret sarnaselt teiste riigi olulisemate isikute lähedastega – tavakodanikena.