Liibanonis röövitud seitse Eesti jalgratturit jõudsid tagasi kodumaale erilennukiga ööl vastu 15. juulit.

FOTO: Toomas Huik

Eesti ajakirjandus ei jäta inimesi huvitavaid küsimusi esitamata.

Tõeline rõõm oli eilehommikusel pressikonverentsil näha, et Liibanonis pantvangi sattunud Eesti jalgrattamatkajad polnud kaotanud elutervet huumorimeelt. Selles on sõnumit ka meile ülejäänutele: olgem eelkõige rõõmsad lõpplahenduse üle.

Loomulikult on selle loo juures veel palju vastusteta küsimusi, mis Eesti inimestele huvi pakuvad, ning mõistagi otsivad ajakirjanikud neile vastuseid – nagu oleme teinud varem, teeme seda ka edaspidi.

Igaüks võib küsida näiteks, kas lunaraha maksti. Tavapärasest vastusest, et valitsused pantvangistajatele lunaraha ei maksa, ei saa asja formaalselt võttes välja lugeda eitavat ega kinnitavat vastust. Loomulikult jääb lunaraha küsimus Eesti inimeste ja ajakirjanduse huviorbiiti, nagu mitmed teisedki seni vastusteta küsimused.

Mõistagi saab iga sellise küsimuse ümber luua mitmesuguseid mõttelisi tööversioone – oletusi, milline võis olla tegelik sündmuste käik. Tõsi, alati leidub inimesi, kes mattuvad ihu ja hingega sellistesse hüpoteesidesse, lastes neil oma peas kujuneda kõikehaaravateks vandenõuteooriateks. Eluterve on siiski vahet teha, mida me teame kindlalt ja mis on kõigest üks võimalikest variantidest või seletustest.  

Kindlasti ei jäta Eesti ajakirjandus küsimusi esitamata. Tänagi oleme üheskoos targemad kui olime eile ning pole kahtlust, et teadmiskilde koguneb juurde. Lõppeks seisab ees kohtulik uurimine, ent selle käigu ja tulemuste ning isegi toimumispaiga kohta pole meil veel kindlat teadmist. Nagu tulevikus juhtuva puhul loomulik, saame tutvustada vaid võimalikke arenguvariante.

Kindlasti ei ole õige eile kõigis Eesti päevalehtedes üsna ühtviisi esitatud mõtet, et tõenäoliselt ei saa me kõiki üksikasju niipea teada, tõlgendada allaandva deklaratsioonina, justkui loobutaks küsimustest pantvangikriisi kohta. Niisugune tõlgendus on selgelt ülekohtune. Küll aga võib seda võtta kogemusele tugineva ennustusena.

Pragmaatiline, igati õigustatud on ka küsimus, kas täistõde näiteks võimaliku lunaraha maksmise kohta oleks kasulik meie kodanikele ja Eesti liitlaste kodanikele, mõeldes kas või võimalikele tulevastele pantvangikriisidele. Tõsi, ajakirjanduse mätta otsast vaadatuna on esikohal Eesti inimeste informeerimine.

Teisalt on erinevatel institutsioonidel ühiskonnas erinevad missioonid ning on loomulik, et näiteks eriteenistused jätavad mõnele küsimusele vastamata. Me eeldame, et sel juhul on kaalutlustes esikohal kodanike turvalisus, aga ei võta seda vaieldamatu tõsiasjana.

Küsimus, kas üks või teine riigiasutus on saladusloori põhjendatud kohta üles seadnud, on demokraatlikus ühiskonnas alati asjakohane.