Erkki Bahovski.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Liibanoni pantvangikriisi katmise kommenteerimist Eesti meedias tasub alustada Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktiga 4.9: «Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele.»


Aga siit saavadki alguse hädad. Kes praegusel juhul defineerib, mis on avalikkuse huvi ja kust jookseb selle piir? Jalgratturid ja nende omaksed? Ajakirjandus? Eesti välisministeerium või kaitsepolitsei? Netikommentaatorid? Tundub, et Liibanoni pantvangidraama puhul on avalikkuse huvi määratlemisel olnud jäme ots välisministeeriumi ja sealt edasi jalgratturite omaste käes.

Ajakirjandusele on antud justkui ennetav löök – juba enne, kui Liibanonist Eestisse naasva lennuki rattad maad puudutasid, võis sotsiaalmeedias kohata üleskutseid jalgrattureid ja nende peresid mitte liigselt tüüdata. Oli ka neid, kelle arvates ei pidanuks pantvangide kojujõudmist üldse kuidagi kajastama.

Teisest küljest leidus ka ajakirjanduskanaleid, kelle järgi – veidi utreerides – tulnuks välisministeeriumi ja röövijate läbirääkimised panna otse veebi ja võib-olla pidanuks neid kõnelusi pidama netikommentaatorid. Alles nii oleks ehk kõik olnud aus ja avalik.

Kogu loo muudab veelgi keerukamaks lihtsustatud üldistamine. Kui mingi apsuga saab hakkama mõni ajakirjanik – ja kindlasti eksis mõni ka Liibanoni pantvangidraamas –, tehakse üldistus ja hakatakse rääkima tervest ajakirjandusest. Ometi on erimeelsused mingi teema katmisel päris igapäevased ka toimetuse sees. Riigikogulased tunnevad end pahasti, kui mõni nende ametivend kuskil pätti teeb ja siis riigikogu kui tervikut kritiseeritakse. Ajakirjanikud elavad teadmisega-ootusega sellisest üldistusest kogu aeg.

Sestap peaks olema väga ettevaatlik, enne kui hakata kritiseerima ajakirjandust kui tervikut. Laias laastus on siiski märgata, et eesti ajakirjandus opereeris Liibanoni teema kajastamisel eespool toodud kahe äärmuse vahel: jalgratturite eraellu peaaegu ei tungitud, kuid kojujõudmine ja pantvangistuse esimesed üksikasjad jõudsid avalikkuseni.

Avalikkuse huvi tuleb mängu ka salastatud teabe käsitlemisel. On peaaegu paratamatu, et salastatud teave toodab vandenõuteooriaid, mida on juba jõutud esitada ka eesti ajakirjanduses. Kogu salastamisse peaks suhtuma väga tõsiselt, unustamata ära tõesti jalgratturite ja nende omaste rahu, kuid samas mitte lasta endale pähe istuda ja mitte esitada valusaid küsimusi.

Ehkki eestlaste seotusega välismaine pantvangi­draama on eesti ajakirjandusele esmakordne, saab rääkida mõnest salastatud teabe kogemusest: Estonia katastroof 1994. aastal ja Iraagi sõda 2003. aastal.

Estonia vrakile kehtestatud hauarahu sünnitas järjest imelisemaid vandenõuteooriaid, raamatuid, telesaateid ja filme. 2003. aastal aga oli kaitsevägi veendunud, et Eesti sõjaväelaste eksponeerimine Iraagis näo ja nimega on oht nende julgeolekule. Alles pärast seda, kui välismaised uudisteagentuurid olid avaldanud Eesti sõduritest foto, kadus ka julgeolekuoht.

Seega võibki salastatus veidi muutuda ka meie jalgratturite ümber. Need, kes on asunud kritiseerima välisministeeriumi salgamise pärast, vaadaku enne ka peeglisse. Ülima tõenäosusega peituvad pantvangidraama vastamata küsimused mitte ainult Islandi väljakul, vaid pigem ikka Liibanonis ja Süürias.

Meediajuhid, kas te olete valmis saatma ajakirjanikud oma kulu eest näiteks kuudeks nendesse riikidesse, tasudes veel ka tõlgile ja olema üldse valmis erakorralisteks kulutusteks? Või usute, et piisab vaid valgest majast Tallinna kesklinnas?

Need, kes armastavad võrrelda eesti ajakirjandust näiteks CNNi või New York Timesiga, võiksid mõelda nende ajakirjanike tasudele ja ressurssidele. Pealegi on Rupert Murdochi ja NoW ümber keerlev skandaal võtmas üha rohkem uusi tuure ja välismaa meedia poole koogutamine polegi ehk enam nii in.

Küll eesti ajakirjandus küsib oma küsimused, kõike ei jõua ju paari päevaga. Pantvangidraama on eesti ajakirjandusele omalaadne teetähis, mille üht osa ehk pantvangide õnnelikku kojunaasmist me nägime. Teine osa ehk laiem taust seisab veel ees.

Osa kommentaarist oli täna hommikul Vikerraadio eetris.