Rahulolev Urmas Paet astus eile hommikul koos seitsme vabastatud pantvangiga maha Liibanonist saabunud lennukilt. Paet on olnud mitu kuud selle päästeoperatsiooni suu ja avalik nägu – kuid pidagem meeles, et tegelikult tegid raske töö ära ikkagi kümned inimesed, keda pole avalikult näidatud.
Selles, et nimelt Eesti välisminister sõitis neljapäeval erilennukiga Beirutisse eestlastest ekspantvange kodumaale tooma, on oma loogika. Paet on pärast draama käivitumist korduvalt Liibanonis käinud ja on sealsetele võimudele, samuti Eestiga koostööd teinud prantslastele, hästi tuntud.
Pole midagi kummalist selles, et kusagil maailma nurgas ebaõiglaselt kinni olnud inimesed võtab kodumaale toimetamiseks vastu oma riigi kõrge esindaja. Eriti on selle poolest tuntud Prantsusmaa, näiteks lendas president Sarkozy isiklikult 2007. aastal Tšaadi, et tuua sealt koju vangis olnud Prantsuse ajakirjanikud.
Columbia sisside käes vangis olnud prantsuse päritolu presidendikandidaati Ingrid Betancourti lendas Euroopasse tooma Prantsusmaa välisminister, aga riigi esipaar oli tal vastas lennuväljal. Mõnel muul juhul teevad sarnaseid reise kõrged ekspoliitikud. Bill Clinton reisis 2009. aastal Põhja-Koreasse, tooma ära kaht USA ajakirjanikku.
Eestis langes sarnane ülesanne nüüd Paetile ning ilmselt ei tule see tema renomeele välisministrina kahjuks. Liibanoni pantvangikriisi õnnelik lõpp on sedavõrd positiivse laenguga sündmus, et selle häid emotsioone jagub Eestis veel tükiks ajaks. Üldiselt ei olegi sellele, kuidas Eesti riik ja ametkonnad niisuguses keerulises seisus toime tulid, midagi suurt ette heita.
Need napid võimalused ja kanalid, mis Eestil endal kasutada olid, võeti olukorra lahendamiseks kiirelt kasutusse, ja eelkõige alustati koostööd nende riikidega, kel on Liibanonis ja kogu Lähis-Idas märksa suuremad kogemused ja ressursid.
See vajas aktiivset diplomaatiat ning ilmselt ei saa keegi öelda, et Paet või tema alluvad oleksid istunud paigal ja tühjalt aega kulutanud. Äreva uudise järgsetest esimestest tundidest algas koordineeritud tegevus, mis lõpuks, pärast mitut kuud, jõudis ka positiivse lõpplahenduseni. See väärib kahtlemata tunnustust.
Samas oleks vale anda õnneliku lõpuga juhtumi lahenduse eest kogu au Paetile, kuigi niisugune mulje võib harilikult meediatarbijal päris hõlpsalt tekkida. Igal pool kõneles pantvangide vabastamisest üksnes Paet, esines ainult Paet ja avalikkusele loeti üles isegi tema telefonikõnede nimekirju. Pole kahtlust, et välisminister keerleski ajuti nagu orav rattas – kuid selles olukorras polnud kindlasti üksnes tema.
Kaasatud ametkondi on juba loetletud riigijuhtide tänusõnades – näiteks kaitsepolitseid ja teabeametit, loomulikult välisministeeriumi enda töötajaid –, kuid ilmselt saame mõned nimed teada ka järgmisest teenetemärkide nimekirjast, kui president otsustab kaasmaalaste hädast väljaaitamisega tegelenud ametnikke tunnustada.
Paet on pidanud pantvangide asjus avalikkuse ees ka keerutama. Neljapäeval olid tal mitmesugustele erinevatele küsimustele vastamiseks mõeldud välja üldised vormelid. Kuid ükski saladus pole igavene.
Näiteks kui neljapäeva hommikul küsis Postimees välisministrilt, kas pantvangid olid kogu vahepealse aja Liibanonis, siis oli vastus eimidagiütlev, eile hommikul aga kuulsime juba vabanenud meestelt endilt, et vahepeal tuli viibida ka Süürias. Raskem on muidugi lunaraha küsimusega.
Kui seda ka maksti, on praktiliselt võimatu maksmist avalikult tunnistada – niisugune avaldus võiks tulevikus viidata teistele eestlastele kui väärtuslikule saagile. Ometi on selge, et aja jooksul saame me Liibanonis toimunust draamast märksa terviklikuma pildi, kui esimesed napid infokillud võimaldavad – olgu siis Paeti või kellegi muu suu läbi.