Priit Sibul: kuidas eestikeelse haridusega õnnestuda? Isamaal on veel üks ettepanek

Priit Sibul Foto: Riigikogu

Otsime erakondadevahelise ühisosa enne valimisi üles nõnda, et poleks vahet, milline koalitsioon Toompeal moodustub, eestikeelsel haridusel oleks ikkagi kõigi erakondade toetus ja ühine arusaam selle teostumisest, kirjutab riigikogu liige Priit Sibul (Isamaa).

Isamaa ettepanek minna üle eestikeelsele kooliharidusele on leidnud teravaid reaktsioone. Nii Kristina Kallas, Jaak Madison kui ka Yana Toom näikse tundvat end suisa isiklikult puudutatuna. Ometi ei peaks see nõnda olema. Valimised lähenevad ja on loomulik, et erakonnad esitavad oma seisukohti, programmi järgmiseks valimistsükliks ja valijad saavad neid aegsasti hinnata ning küsida täpsustavaid ja vahel ka ebamugavaid küsimusi.

Selline reaktsioonide teravus teeb murelikuks. Poliitikavälises keskkonnas inimesed enamasti rõõmustavad, kui avastatakse, et ollakse ühistel seisukohtadel, asutakse ühisosa täpsustama ja eesmärke ellu viima. Poliitikas paraku tajuvad paljud ühistes seisukohtades konkurentsiolukorda, justkui poleks oluline mitte eesmärgi saavutamine, vaid valijaid vastandava lubaduse olemasolu. Enamgi tundub, et hea oleks, kui see lubadus ei saakski teostuda, kuna siis ei kaasne kohustust seda ellu viia ning veel olulisem – vastutust.

Kristina Kallase reaktsioon oli vast kõige huvitavam. Ta üritas Isamaale omistada seisukohti, mida me pole väljendanud ning tuli lagedale Eesti 200 toorevõitu reformikavaga.

Jaak Madison tundus veelgi haavunuma, heites sisuliselt Isamaale ette ettepaneku tegemist, justkui oleks temalt võetud kallis lelu. Hea Jaak, eestikeelne haridus pole leitud mobiiltelefon, mida endale kahmata, kui sa oled meiega ühisel seisukohal, siis selle eest ei saa sa ei politseilt trahvi ega ka tõenäoliselt mitte erakonna esimehelt noomida.

Jaak Madisoni tunnustuseks tuleb öelda, et ta märkas olulist – siiani pole kooliharidus eestikeelseks saanud ning arvestades seda, et taasiseseisvumisest on möödunud rohkem kui veerandsajandit, on see lubamatu.

Põhjus, miks see nii on läinud, ei ole ühene. Päris kindlasti on siin tegu olnud erakondliku vägikaikaveoga ning soovimatusega ühisosa otsida, aga mitte ainult. Meie haridusreformid kipuvad liiga tihti toimuma «tehtagu» põhimõttel. Riigikogust ja haridusministeeriumist tulevad käsulauad, koolid ja koolipidajad tehku. Näiteks on see nõnda läinud 60/40 eestikeelse õppega venekeelsetes gümnaasiumides.

Mida kohtab harvemini, on pilootprojektid, kus eesmärkide saavutamist piiratud keskkonnas katsetakse, ressursivajadust täpsustakse ja planeeritakse ning luuakse baas läbiproovitud kogemuste edasikandmiseks teistesse kogukondadesse ja koolidesse edasiviimiseks.

Kuidas eestikeelse haridusega õnnestuda? Kujunenud olukorras on Isamaal veel üks ettepanek: otsime erakondadevahelise ühisosa enne valimisi üles nõnda, et poleks vahet, milline koalitsioon Toompeal moodustub, eestikeelsel haridusel oleks ikkagi kõigi erakondade toetus ja ühine arusaam selle teostumisest. Plaane ei pea tegema koalitsiooniläbirääkimistel, Isamaa pikk kogemus näitab, et seal kipub sündima rabedaid lahendusi, mille puhul käikuminekuga kaasneb rohkem valu kui rõõmu.

Isamaal pole kahju valimislubaduste jagamisest teiste erakondadega. 2003. aastal võttis Reformierakond kokku julguse ning tuli valimislubadustes kaasa vanemahüvitise ettepanekuga. Tulemuseks oli lahendus, mis paljudel perede jaoks on pere kasvu materiaalse külje oluliselt turvalisemaks muutnud. Ka sellele lahendusele leidub põhjendatud kriitikat, ent nii nagu ikka, kui sa midagi ette ei võta, siis olukord ei parane.