Laine Randjärv: sõnu teab, aga viis läks meelest

Lapsed laulupeol. Foto: Liis Treimann/Postimees

Laulu- ja tantsupeo SA nõukogu esimees ja koorijuht Laine Randjärv kirjutab oma arvamusloos, et tantsu- ja laulupidusid ning selle tegijaid on kiidetud  vaid nõukogude okupatsiooni ajal. Uue aja pidusid on aga agaralt kritiseeritud ning on toimunud tulised vaidlused ja arutelud, et kas laulu- ja tantsupidudel ikka on tulevikku või mitte, kellele neid vaja on.

Laine Randjärv, koorilaulja ja koorijuht, Laulu- ja tantsupeo SA nõukogu esimees

Laulupidu ja tantsupidu on liitsõnad, mis koosnevad sõnadest laul või tants ning pidu. Peale pidu peab alati arutlema, et mida tähendab meile, eestlastele, laul ja tants, mida pidu ja mida laulupidu-tantsupidu. Ning kas seekord olid kõik sõnad oma õiges tähenduses. Eestis tähendavad laul, tants ja pidu erinevate inimeste jaoks sootuks erinevaid asju.

Lihtne on öelda, et laulu- ja tantsupidu on kogu rahva pidu, kõik olgu rõõmsad, sest laulu- ja tantsupeod on Eesti rahvuskultuuri pärisosad. Kui aga märgata seda suurejoonelist ja silmatorkavat näägutamist, mis iga peoga ajakirjanduse vahendusel kaasneb, võivad ülevad tunded tumeneda.

Näiteks saame seekord lugeda Postimehest Anneli Ammase kurtmist, et pidu ei saagi arvustada, sest see olevat nii püha. Lugedes aga kas või viimase paarikümne aasta – Eesti taasiseseisvumise ajal laulu- ja tantsupidude teemal meedias ilmunut – siis võiks peo korralduslike pattude entsüklopeedia suisa välja anda.

Olen tänu oma pikka aega kestnud uurimistööle pidanud viimaste aastate jooksul üle lugema hulgaliselt laulu- ja tantsupidude kohta käivat ajakirjanduslikku materjali, eriti seda, mis oli kirjutatud aastatel 1947–1985. Taustaks ja võrdluseks ka varasematest ning taasiseseisvunud ajastu laulupidudest. Ja mis te arvate? Kiidetud on pidusid ja tegijaid vaid nõukogude okupatsiooni ajal ning sellel olid toona omad ideoloogilised eesmärgid. Kahjuks.

Uue aja peod on saanud aga aina suure kriitika osaliseks ja on toimunud tulised vaidlused ja arutelud, et kas laulu- ja tantsupidudel ikka on tulevikku või mitte, kellele neid vaja on ja kas repertuaar on ikka kasvatuslik või jõukohane, kas kontsert ikka peab olema kahel päeval, ja et rongkäik on alanud kas liiga vara või hilja, kas tohib pöörduda abipalveks sponsorite poole, kas sissepääs peaks olema tasuta ning kas päike kõrvetas või kas vihm lasi pidu pidada. Tundub, et iseseisva Eesti juurde kuulub lõputu võitlus pidude oleviku, tuleviku ja olemise teemadel.

Miina Härma nimetab 1933. aastal laulupidu «rahvuslikuks teoks», kuhu tegelased ja kuulajate tuhanded koonduvad «aate nimel». Ta ütleb, et rasketel aegadel tulevad laulupeod rahvale appi. 1994. aasta pidu tekitas aga segadust – iseseisvus käes, kas neid pidusid sellisena enam üldse vaja on?

Need peod panevad me südame valutama Ja sunnivad meid, eestlasi, kas või korrakski, paar korda viie aasta jooksul ühte hoidma, et siis peo lõppedes jälle üksmeelselt teineteist sarjata jaksaks. Ja kui siis peaks juhtuma, et mõni pidu saab rohkem kiidu- kui hurjutussõnu, siis tundub taas mõnel inimesel olema justkui „nuga neerus”.

Laulu- ja tantsupidu ei saa vaadelda kaubandusliku kliendisuhtena, kus riik on firma, mis müüb meelelahutusteenust nii lauljatele, tantsijatele kui ka osalejatele. Pidu peab olema igas inimeses, kes sellega seotud on. Ainult siis ta elab. Kümned tuhanded inimesed leiavad, et laulmine õilistab hinge.

Osalejate jaoks on pidu väga isiklik ja rahvaga liitev kogemus ühekorraga. Sellesse saab suhtuda ainult hästi, isegi kui kõik laulud ja tantsud ei ole täpselt need, mis «mulle meeldivad». Kahjuks ei sõltu peo õnnestumine aga kuitahes heast programmist või korraldusest. Üks oluline meeleolutekitaja inimestele, kelle emotsioonid ei lähtu püsiväärtustest, vaid hetketundest, võib olla hoopiski see, milline on ilm.

Kord on vihm see, mis kõiki liidab ja ka isamaalise armastuse lõkkele puhub – kas mäletate spontaanset vesist rongkäiku aastal 2004? Peo õnnestumisele aitas kurioossel kombel lõppkokkuvõttes kaasa just see, et rongkäik taheti ära jätta! Ja igasugune keelamine liidab inimesi.

2009. aasta vihmane ilm aga enam rahvast ei liitnud. Siis asuti ründama programmi koostajaid, sest sümfooniline muusika polevat laulupeo jaoks, eriti kui seda peab vihmas kuulama. Sovjeti-ajal ühineti ränga ideelis-poliitilise surve vastu, taasiseseisvusajal on hakatud otsima uusi vaenlasi, sest okupanti ju enam pole. 2007. aasta noortepidu sai aprillimeeleolude jätkuna jõulise ühise vaimupuhangu. Peale 2009. aastal toimunud tantsupeo Meri etendust on tantsuväljakul aga päris tükk aega keeruline seda tunnet korrata, mille saavutas toona vanameister Ülo Luht Jaan Tätte mõttele ja sõnale tuginedes.

2011. aastal aga vaatasime iseendi hinge sisse ja küsisime valusalt ja enesekriitiliselt Volkonski abiga: Mis maa see on? Ilmselgelt oli Siiri Sisaski laul helilooja enda ettekandes selle peo kulminatsiooniks.

Muidugi tuleks tegelikult küsida – kelle pidu on laulu- ja tantsupidu? Kas osalejate, dirigentide, juhendajate või publiku pidu? Või hoopiski televaataja pidu? Ja kas see on muusika ja tantsusündmus või on tegemist usuga? Õieti sündmusega, mis taastab usku. Või toidab usku. Usku millesse iganes – kultuuri ja keele püsimisse, rahva igikestvusesse. Hääle jõusse ja selle kõlamisse kogu maailma. Traditsiooni tugevusse. Sümbolite sündimisse. Tõe kuulutamisse. Õiguse ja õigluse otsimisse...

Tantsupidu lauluväljakul või laulupidu tantsuväljakul

Neli aastat tagasi, kui asusin Laulu- ja Tantsupeo SA nõukogu juhataja kohale, pidi üks nõukogu liige mulle igal koosolekul meelde tuletama, et tegemist ei ole mitte lihtsalt laulupeoga, vaid laulu- ja tantsupeoga. Aega läks, aga asja sai. Siiski pole see mõiste veel üldlevinud. Kuna meil on Lauluväljak, siis lühiduse või mugavuse pärast räägimegi tihti üksnes laulupeost.

Sel korral oli aga kõik teisiti. Tantsupeo korraldamine sai kõvasti tähelepanu, sest oli komplitseeritud õige koha puudumise tõttu. Niisiis - tantsupidu toimus häda pärast lauluväljakul. Tulemus oli aga kõike muud kui hädine. Esiteks oli see uudne. Tekkis sõna otsese mõttes uus vaade – laulukaare alt sai päris hästi jälgida kauneid mustreid, mis tantsude sõnumeid edasi andsid. Väljaku poolt vaadates polnud aga pilt nii atraktiivne. Olukorra päästsid ekraanid.

Missugune kasutegur aga oli siis seekordsel lähenemisel? Ma usun, et eelkõige oli see kasvatuslik. Lauljatele. Vaadata laulukaare all istudes distsiplineeritud tantsijate ridu, kust ei saanud keegi ka mitte proovis puududa, oli tunda, et kindlasti oli see osalejatele uus kogemus. Varasematel aegadel ei olnud lauljatel võimalik tantsijate tööprotsessist osa saada, sest distants erinevate peopaikade vahel oli suur. Seekordne otsus oli julge otsus. Sellel oli nii plusse kui miinuseid. Aga kindlasti avardas see paljude silmaringi ning oli õpetlik.

Nüüd käib arutelu selle üle, kas jätkata samamoodi või oleks vaja kuidagi teisiti. Fantaasia ja filosofeerimine on toredad asjad, aga 30 000 osavõtjaga peo korraldamises on ka palju praktilist ja pragmaatilist, mis on hästi teada nö lavatagustele jõududele. Ega nn köögipoolt ei peagi ilmtingimata lahkama 100 000 pealtvaatajat. Tähtis on ikkagi tulemus. See, et publik kui osalejad saaksid naudingu tehtust. Ja kuna see 145 aastaseks saav traditsioon kord juba on meie kultuuriruumis üks võimsamaid, siis ei tasu vahendeid ega aega kokku hoida, et ikkagi otsida ja luua parimaid lahendusi ning mitte jääda pidama kergete ja pealtnäha mugavate juurde.

Ma olen kindel, et tänane 77 aastase traditsiooniga tantsupidu on väärt ka oma tantsuväljakut. Ja tark oleks see ehitada Lauluväljaku lähinaabrusesse. Et laulu- ja tantsupidu ning nende korralduslik lavatagune töö saaksid parimal moel jõuda publikuni ja anda maksimaalset naudingut ka tegijaile endile – mängijatele, tantsijatele, lauljatele.

Kurva meelega pean tunnistama, et Tallinna linnavõimuga asjade ajamine on olnud keerukas nii Kalevi staadionil kui ka lauluväljakul. Tallinnas näib olevat häda mõistuse pärast. Kinnisvara arendus ja õllesummer tunduvad olema laulupeost tähtsamad. Täna puudub usaldus linna ja riigi vahel pea täielikult ning seetõttu kannatab pool Eestimaad.

Mida tulevik võiks tuua? 2018 saab Eesti Vabariik 100 aastaseks ning 2019 saavad laulupeod 150 ja tantsupeod 85 aastaseks. Meil on vaja panustada laulu- ja tantsupidudesse, et saaksid tulla ka Eesti Vabariigi 150nes ja laulu-tantsupidude 200. aastapäev. Peame investeerima eesti rahva laulu ja tantsu. Laulupeosse ja tantsupeosse. See teadmine ja usk tuleneb möödunust. Nii lähiminevikust kui saja aasta tagusest ajast.

Laulu- ja tantsupeos on rahva elujõud. Selles meid ühendavas peos on midagi nii võimsat, mille kultuurilooline väärtus ületab isegi eelarvetasakaalu aplausid inimeste poolt, kes mõnede kultuslaulude sõnu küll teavad, kuid kellel viis on läinud meelest – ja ei saa seetõttu kunagi kaasa laulda. Isegi kui peaks.