Margus Sardis: lambukestelt juhtoinastele

Margus Sardis Foto: Erakogu

Anno 2011 jõudis permanentsete peripateetikute vabaühendus Ring Ümber pärast 13 aastat (4–5 päeva igal aastal) kestnud jalgsi kulgemist Narva-Jõesuus Eesti-Vene piirini. Ühena neist väsimatutest vantsijatest mõtlesin tagasi aastale 1999, mil Iklast stardipauk kõlas. Toona olin poissmees, poliitikastki oli poogen. Vahepeal on lapsed kooli läinud, minust aga on saanud erakonna liige.

Kui ma Narvas seljakoti bussi peale vinnasin ja lehed lahti lõin, oli huvitavat lugemist küllaga. Neli päeva tagasi Sakalt panga alla minnes ja tsivilisatsioonile hüvasti üteldes lõhnasid lehed hapukurgi järele, nüüd aga oleks nagu keegi küüslauku hauganud. Brit Kerbo kirjutab PMis (13.07.2011), miks ta IRList välja astus.

Mõttekäik tuli üldjoontes tuttav ette, mistõttu mõtlesin, et ehk peaks kah. Lollilegi on selge, et juhtoinaste populistlik põhulõugsus ja isalik ignorants on võtnud mõõtmed, mis on ülejäänud arvukast liikmeskonnast teinud lambakarja, kus isegi «mää» on mõttetu. Lambavillast on osale neist kampsunid selga pandud ja rahvuslike toladena ilma ette heidetud, justkui rahvuslus oleks komejant.

13.07.2011 Äripäevas mainis Hillar Teder, et tema jaoks on «Isamaal» marurahvusluse pitser man. Nagu ei ole olemas  «kampsuneid», ei ole ka «Isamaad». Paljude meie mälestustes ja ehk ka unistustes on, aga mitte reaalsuses. On Isamaa ja Res Publica Liit ning selle liikmed.

Esimene abstraktse kogumina kuskil määramatuses, ilma oma katusealuseta, teised konkreetseis paigus, igaüks tulvil indu ja mõtteid. Mida pole, on ühelt poolt tahtmine ja teiselt poolt võimalus võtta vastu ja edastada sõnumeid.

IRL ei ole ses osas kindlasti unikaalne, sest bütsantslikust üleolekust on hõlmatud teisigi. Sestap pole küsimus ideoloogias, nagu nimetab Olari Taal (Äripäev 13.07.2011): «/.../ ideoloogiliselt uut ei saa luua», vaid selles, kuidas ideoloogiat, mis tõesti on üldjoontes ette antud, ellu viia. Fookuses ei ole ideoloogia, vaid metoodika – see, kuidas me suhtume kodanikesse, erakonna liikmeisse, iseendasse, ning kuidas me ideid teoks teeme. Idee jääb ideeks ka siis, kui ta vaid näiliselt ellu on viidud. Tegu tekib aga vaid sellest, kui pühendatu teab ja teeb, mitte ei teeskle.

Kui teil aega on, siis tehke teiegi Eestimaale tiir peale ja kõnelge nende vahvate inimestega, kes ranna ääres lambaid kasvatavad ja muud moodi üritavad hinge sees hoida. Neil on omad oinad. Neid ei huvita erakondlik kuuluvus, sest nad ajavad oma asja, oma koha asja, mida nad teavad.

Sain aru, et tegelikult pole tähtis, kas kuulud mingisse erakonda või mitte – oluline on, millised on sinu tõed ja väärtused. Tänapäeva ühepajatoidu-poliitikas on kapsast, porgandit ja tilli igas katlas, aga peakokad on algainese moodsas võtmes dekonstrueerinud ning teinud kapsast tilli ja porgandist peedi. Kamasööjaid sõimatakse aga marurahvuslasteks.

Erakonda ei pea kuuluma. Möödas on ajad, mil parteisse pidi astuma massiliselt. Erakond võiks olla heade ideede ning veelgi parema teostuse mudel, mis veenab inimesi, et seal tehtav on neile pärikarva. Siis nad tulevad ja hääletavad nii ehk nii. Ilma et peaksid liikmeks astumise avalduse kirjutama. Ärge kartke inimesi, ärge kapselduge. Oma iseolemises võite te katlas küll kulpi keerutada, kuid selle supi peate ise ära sööma. Eriti, kui see üle keeb.