FOTO: Urmas Nemvalts

Eesti teenetemärkide seadus ütleb, et ordeneid antakse üks kord aastas, 24. veebruaril, ent lubab erandjuhtudel teha seda ka muul ajal. Pantvangidraama lahendamine on Eestile kahtlemata (ja õnneks) erandlik sündmus. Eesti riigil on väärt võimalus näidata, et me pole tänuga kitsid ning oskame erandeid õigesti ära tunda.


Kõige tähtsam on loomulikult, et Eesti mehed on Liibanonis pantvangist vabastatud ning jõuavad elusate ja tervetena tagasi kodumaale. Neli kuud on olnud pikk aeg kannatada pantvangistatutele ja nende lähedastele. Neli kuud on olnud pikk aeg ka kõigile Eesti inimestele, kes vangistatud jalgrattamatkajatele pöialt hoidsid ja kõike head soovisid.

Samas andkem endale aru, et mitte kõik pantvangidraamad maailmas ei lõppe hästi ning neli kuud on seda tüüpi pantvangistamise kohta suhteliselt lühike aeg. Viimaks on see lugu saanud õnneliku lõpu ning kõiki kaasaaitajaid tuleb tänada. Suusõnal on seda tehtud – eile, nende rahvuspühal, tänas välisminister Paet Prantsusmaad ning nimetas valitsuse pressikonverentsil mitmeid teisi partnereid.

Liibanonis inimröövi ohvriks langenute vabastamisega on üksiti antud ka teine, laiem kinnitus: Eesti riik hoolib oma kodanikest ja Eesti riik saab oma kodanike kaitsmisega hakkama, tehes selleks koostööd teiste riikidega.

Selle taga on meie oma ametnike ning võib-olla ka väljastpoolt riigiteenistujate ringi appi värvatute töö. Selle taga on Eesti heade liitlaste töö ja abi. Inimesed, kes päästsid meie mehed pantvangist, väärivad Eesti rahva ja riigi tänu. Sellist tänu on kombeks kinnitada teenetemärkidega, sümboolse ülendamisega. Tõsi, veel ei tea üldsus kõigi päästjate nimesid, ent seda enam oleks vabariigi presidendil kohane suurimatele panustajatele avalikult tähelepanu osutada.

Kas see vabastamine ikka oli Eesti saavutus, kas see näitab nimelt Eesti riigi tugevust, küsivad skeptikud.

Vabastamise üksikasjad küllap selguvad ajapikku. Mõelgem siinkohal, et just säärased sündmused panevad proovile liitlassuhete kindluse ning veenavad meid selles, et nende suhete igapäevane ülesehitamine ja hoidmine on väärtuslik töö, mille vilju ei pruugi me igapäevaselt tähele panna, ent on hetki, mil me vajame pühendunud sõpru enam kui midagi muud.

Võib-olla panevad ajaloolased kunagi ka nende sündmuste tervikpildi kokku, aga nüüd on aeg jätta neile selleks mõned juhtlõngad teenetemärkide kandjate nimekirja – Eesti tänab!