Hannes Hanso: kuidas moslemitega asju ajada?

Hannes Hanso Foto: Elmo Riig / Sakala

Väärtusi ja demokraatiat propageeriv jutt muutub iga mõtleva moslemi peas sõnakõlksuks, kui ta jälgib lääne sallivat suhtumist riiki nagu Saudi Araabia, kirjutab Hannes Hanso. 

Araabia kevadest on saanud suvi. Kevadine eufooria, et maailm muutub idaeuroopaliku kannapöördega paremuse suunas, hakkab asenduma kainenemisega. Näib, et suvi on põuane ning araabia maailma demokraatia roheluse ja lilledemerega täitvat vihma ei taha ega taha sadama hakata.

Millised jõud täidavad vaakumi, mille jättis vanade, kuid tuttavate, korrumpeerunud ning autokraatlike valitsejate võimult lükkamine? Pole mingit garantiid, et uued riigivõimud ja valitsejad regioonis on vähem korrumpeerunud, tolerantsemad ning demokraatlikumad kui nende eelkäijad. Pole ka garantiid, et vahetuvad valitsused on loomult kuidagi läänesõbralikumad kui nende eelkäijad.

Tuneesiast Saudi Araabiasse pagenud Ben Ali, kes nüüd kodus tagaselja kõikvõimalike kuritegude eest vangi mõisteti, on väike kala suures mängus. Tuneesiast ei sõltu maailmas lihtsalt suurt midagi.

Egiptuse troonilt tõugatud Hosni Mubarak koos perega kuulub juba hoopis teise, raskekaaluliste kategooriasse. Egiptus on üks araabia maailma võtmeriikidest ja selle riigi poliitilist ning strateegilist kaalu ei tohiks keegi alahinnata.

Asjata polnud Egiptus aastakümnete jooksul Iisraeli kõrval suuremaid USA abisaajaid. Ilmne oli ka lääneriikide algne peataolek Egiptuse presidendi vastu mässu tõstnud inimeste suhtes. USA-l võttis tükk aega, enne kui suutis ettevaatlikult toetavate sõnumitega välja tulla. Demokraatiat nõudvad inimesed Tahriri väljakul näisid esmapilgul sümpaatsed küll, aga millist demokraatiat nad seal nõuavad? Põhiküsimus – kas meile sobivat või mitte?

Egiptuse puhul jätkub teadmatus selles küsimuses tegelikult vähemalt terve suve, kuni septembris toimuvate valimisteni. Oht, et poliitilises võitluses võtavad märkimisväärse toetuse äärmuslikud salafiidid või läänevastane Moslemi Vennaskond, on tõsine. Universaalseid väärtusi ning demokraatiat kuulutav lääs peab tegelikult ka ise mõttelise «araabia kevade» läbi tegema.

Demokraatia väljaspool euroopalikku kultuuriruumi ei pruugi kaugeltki alati võrduda läänesõbralikkusega. Võib juhtuda hoopis vastupidine. Osa diktatuuride alt vabanenud rahvastest muutub hoopis vähem koostööaltiks kui varem.

Kas demokraatlik Egiptus või Jordaania või Süüria oleksid nõus diplomaatiliselt tunnustama Iisraeli ja leppima olukorraga, et Jeruusalemm on Iisraeli pealinn? Mida arvaksid need riigid Palestiina põgenike küsimusest? Kuidas oleksid nad suhtunud Iraagi sõtta?

Kas demokraatlikud Bahrein, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid pakuksid rahalist, diplomaatilist ja logistilist toetust lääne püüdlustele Iraani või näiteks Afganistani osas? Regiooni riikides palju käinuna kahtlen selles sügavalt.

Lääne suurim viga kogu regiooniga suhtlemisel on traditsiooniline topeltstandardite lubamine ning sellise suhtumise jätkamine ka kiirete muutuste ajal. Väärtustepõhisust ja demokraatiat propageeriv retoorika muutub iga mõtleva moslemi peas hetkega tühjaks sõnakõlksuks, kui ta jälgib lääneriikide sallivat, tihti liitlassuheteni küündivat suhtumist riiki nagu Saudi Araabia.

See riik on üks räigemaid inimõiguste ning kõige elementaarsemate vabaduste piirajaid maailmas, kuid see ei näi tema lääneliitlasi ülemäära häirivat. Ajakiri The Economist Intelligence Unit andis 2010. aastal Saudi Araabiale demokraatia indeksis 160. koha 167 võrdluses olevast riigist.

Kuningas Abdulla ja tema perekond võivad küll kodustel peaväljakutel lasta mõõgaga päid maha raiuda, poliitvange kohtuta kinni hoida ning naistel autojuhtimist keelata, kuid nad mängivad ikkagi meiega samas liivakastis.

Isegi Liibüa Gaddafi ja Süüria Assad on Saudi režiimiga võrreldes pehmed poisid, kuid saavad vastu päid ja jalgu, kuna proovivad mängida teise, mitte «meie» liivakasti mänge. Bahreinis lubatakse kuningas al-Khalifal ilma suurema kärata hääleka ja tõrjutud opositsiooni pihta tuli avada ning ellujääjatel konte murda; nendele sündmustele sanktsioone ja ähvardusi ei järgne. Omad poisid ju.

Viimasel ajal on hakanud kostma hääli, et praegu ei saa lääs endale sirgeseljalist ning väärtustepõhist lähenemist lubada. Vaidleks siin vastu. Just praegu ongi selleks õige aeg. Kui mõõdame riike ühe mõõdupuu järgi ja käitume samuti vastavalt, anname läänele oluliselt kindlama moraalse ning eetilise jalgealuse, millele toetudes teiste riikidega suhteid arendada.

Muidu pole ka põhjust heietada õigustest, demokraatiast ja vabadusest. Valik ei ole siin loomulikult kergete killast – stabiilsus ja türannia versus teadmatus ja (võib-olla) demokraatia. Välispoliitika hiinastumine – Hiina välispoliitika on oma olemuselt sisuliselt väärtustevaba – ei ole perspektiivis jätkusuutlik. Usun, et keegi pole huvitatud tagasipöördumisest külma sõja aegsesse olukorda, kus iga suurvõim pidas üleval enda «kodustatud» diktaatoreid.

Selleks, et vastasseis moslemimaailmaga väheneks, on tarvis häid eeskujusid ja edulugusid. Reaalseid näiteid sellest, et mõistliku käitumise ja teatud väärtuste rakendamise puhul järgneb ka tunnustus, austus ning heaolu tõus. Sellest peaksid ühtmoodi aru saama nii Bekaa oru Hezbollah’ mehed kui ka afgaani taliibid.

Tõrjutus, perspektiivitus ja vaesus olid ja on äärmuslusele soodsaks kasvulavaks. Euroopa Liidu aastatepikkune vigurdamine Türgi liitumispüüdlustega on selge märk sellest, et topelt­standardid kehtivad ka ELi laienemise osas. See on viga, mis võib ühel hetkel rängalt kätte maksta.

Türgi võib lihtsalt käega lüüa. Kui uksele koputad ja koputad, kuid ikka sisse ei lasta, siis peab teisi sõpru otsima minema.

Türgi ümberorienteerumine ida suunal on peaminister Erdogani ja välisminister Davutoglu eestvedamisel mõnes mõttes juba vaikselt alanud. Jahenenud suhted Iisraeliga ning kasvav aktiivsus Iraani, Hiina jt idapoolsete riikidega suhtlemisel on selle tõestuseks.

Kui sellest saab pöördumatu protsess, on tagajärjed läänemaailma jaoks fukushimalikud. EL, eriti muidugi mõned suured liikmesriigid, alahindavad järjekindlat Türgi tohutut moraalset potentsiaali Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja kindlasti ka Kesk-Aasias.

Praegune Türgi on veel väga positiivne näide mõõdukast ja ratsionaalsest moslemiriigist, millel on lähedased poliitilised ja julgeolekualased suhted läänega ning konstruktiivsed suhted moslemimaailmaga. Keegi ei tohiks kahelda, et Türgi on oma Euroopa-suunalisi ponnistusi tehes läbinud pika tee paremuse suunas. Pingutusi, eriti kui me soovime, et need jätkuks, tuleb vääriliselt hinnata.

Maailma kontekstis on Türgi suhteliselt demokraatlike riikide kategoorias. Kui paljusid moslemiriike saame veel samasse kategooriasse paigutada? Positiivne eeskuju on nakkav.

Türgile ELi liikmestaatuse andmisega edasiliikumine võimaldaks ka meil endil lõpuks maailmale saata selge sõnumi – moslem või mitte, meie jaoks on oluline, kuidas ennast ülal peetakse.

Sellise sõnumi saatmine laiemasse maailma, eriti aga Euroopa lähinaabruskonda, olgu see Liibanon, Süüria, Iraan, Maroko või Liibüa, oleks mitte ainult võimsa sümboolse, vaid ka selge praktilise tähendusega samm.