Kaja Kallas: Euroopa käsulaudu kirjutame me ise

Kaja Kallas Foto: Pm

Tuleb loobuda mõttemudelist, et Eesti kohalikke asju saame otsustada, ent Euroopa Liit on midagi NLi aegse Moskva sarnast, kirjutab riigikogu liige Kaja Kallas ­(Reformierakond).
 

Olles nüüdseks olnud kolm kuud riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liige, on mul vägisi tekkimas tunne, et elame endiselt ajas, kus me alles tahame Euroopa Liiduga ühineda. Valdav on suhtumine, et kõik, mis tuleb Euroopast, on ette antud ja meie peame seda lihtsalt oma õigusesse üle võtma. Euroopa asjad on midagi, mis on meist eemal ja kaugemal. Mingi tobedus, mida lihtsalt tuleb täita.

Tihti on kuulda etteheiteid, et Eesti on meister Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ning direktiivid, mida üle tuleb võtta, on halvad ega sobi meile. Ometi on meil võimalus nende direktiivide väljatöötamisel kaasa lüüa, esitades oma seisukohad. Sageli on Eesti aga seisukohtadest sootuks loobunud või esitanud need pealiskaudselt.

Jättes esitamata positsioonid Euroopa Liidu erinevatele poliitikavaldkondadest tulevatele rohelistele või valgetele raamatutele, võtame endalt võimaluse mõjutada direktiivi sisu, mis töötatakse välja mainitud poliitikadokumentide alusel. Nii juhtubki, et direktiiv meile ei sobi, samas oleme me kas laiskusest või kompetentsipuudusest jätnud oma seisukohad õigel ajal esitamata.

Igaks juhuks selgitan, mida kujutavad endast eelmainitud rohelised ja valged raamatud. Üldjuhul teatab ­Euroopa komisjon oma võimalikest algatustest juba eelnevalt erinevate teatiste ja konsultatsioonidokumentidega, mida kutsutakse roheliseks või valgeks raamatuks (Green Paper, White Paper).

Roheline raamat on dokument, mis püstitab probleemi (kas Euroopa Liit peaks mõnda konkreetset küsimust reguleerima ning kui jah, siis millises ulatuses ja milliste vahenditega) ning on suunatud avalikuks aruteluks. Riigi tasandil tähendab see tavaliselt valitsuse või teema eest vastutava ministeeriumi seisukoha edastamist komisjonile (roheline raamat võib sisaldada näiteks küsimustikku).

Valge raamat (tihti n-ö jätk rohelisele raamatule, mis võtab arvesse liikmesriikidelt saadud tagasisidet) toob selgelt välja komisjoni poliitilise joone mingi valdkonna reguleerimisel ja kirjeldab põhijoontes ka võimalikke õigusaktide eelnõusid. Kui nüüd suhtuda nendesse poliitikadokumentidesse pealiskaudselt, siis ei ole ka võimalik, et hoiakuid direktiivi koostamisel arvesse võetakse.

Seisukohtade puudumises ei saa süüdistada valitsust, sest seisukohtadega kaasas olevas seletuskirjas on reeglina ära toodud nimekiri organisatsioonidest, kes dokumendi kommenteerimiseks said, samuti nimekiri nendest, kes vaevusid seda kommenteerima. Tihti on vastajaid ainult mõni üksik.

Kui nüüd näiteks majanduskomisjoni jõuab seaduse muutmise eelnõu, mille sisu on Euroopa Liidu mõne direktiivi ülevõtmine, siis laekub meile kirju ettevõtjatelt ja valdkonnas tegutsevatelt isikutelt, miks antud direktiiv on halb. Siin pööraksin süüdistuste laviini riigilt ära ning hoopis neid ettevõtjaid või isikuid esindavate organisatsioonide pihta. Kui seisukohad jäeti esitamata siis, kui neid küsiti, siis tasub direktiivi mittesobivuses ka enda süüd näha.

Mis on riigikogu roll, kui meile saabuvad kinnitamiseks valitsuse seisukohad ja me näeme, et need võiksid olla täielikumad? Riigikogu saab valitsuse seisukohti revideerida ja täiendada ning samuti saame korraldada parlamentaarseid kuulamisi, kus erinevate huvigruppide seisukohti arvesse saaks võtta.

Ent siin on üks suur «aga» – nimelt saabuvad seisukohad meile kinnitamiseks reeglina väga lühikese etteteatamisega. Kui arvamust on vaja nädalaga, siis ei ole mõeldav, et saaksime korraldada põhjalikke kuulamisi, millest positsiooni kujundamisel ka reaalselt kasu oleks.

Sageli on poliitikadokumendid väga üldised ja Eesti on otsustanud oma hoiakud esitada alles siis, kui konkreetsed meetmed on Euroopa poolt juba välja pakutud. Siin tuleb aga silmas pidada, et Euroopa Liit koosneb erinevaid kultuure esindavatest riikidest. Paljude teiste riikide esindajad mõtlevad välja, mis on nende riigi jaoks oluline, ja esitavad seda igal võimalikul juhul ning tõenäoliselt ka mitmehäälselt.

Meie arvame, et kui me oma seisukohad lõpuks ühe korra välja ütleme, siis sellest piisab. Teised võivad aga selle peale arvata, et meil pole tõsi taga, sest me pole sellest ju varem rääkinud. Võib asuda ka teisele seisukohale: kui me piisavalt vähe seisukohti esitame, siis on meie esitatavad seisukohad seda suurema kaaluga. Teistele ei pruugi nii tunduda.

Lugedes erinevatele poliitikadokumentidele esitatud Eesti positsioone, hakkab silma suhtumine, justkui me alles tahaksime Euroopa Liiduga liituda – me ei võta üheski valdkonnas initsiatiivi, vaid vastame korraliku koolilapse kombel küsimustele, mida meilt küsitakse. Kui mingi valdkond on meile oluline, miks ei võiks meist endast saada selle valdkonna eestvedajad Euroopa Liidus? Miks ei võiks me ise pakkuda välja ideid, mida teised saaksid rakendada? Meie ju oleme Euroopa Liit sama palju, kui seda on Saksamaa või Soome.

Meile kõigile oleks kasulikum, kui loobuksime mõttemudelist, et Eesti kohalikud asjad on asjad, milles me saame kaasa rääkida ja mida otsustada, ent Euroopa Liit on midagi Nõukogude Liidu aegse Moskva sarnast.

Seega panen erinevatele ettevõtlus- ja kolmandat sektorit esindavatele organisatsioonidele südamele: järgmine kord, kui saate ministeeriumist palve kommenteerida mõnda Euroopa Liidu valdkonna dokumenti, siis palun ärge suhtuge sellesse kergekäeliselt, vaid mõelge asi läbi ja aidake valitsusel seisukohti kujundada. Vastasel juhul ei maksa ka hiljem kurta, et mingi direktiivi ülevõtmine on halb.