Mihkel Mutt: kultuurikilomeeter ja ERM

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt leiab, et vabadussamba häbi pole selles, missugune see lõpuks on saanud, vaid selles, et püstitamine nii kaua aega võttis. ERMi ei tohiks tabada sama saatus.
 

Sõnade «kultuur» ja «kunst» kasutamine põhjustab eesti keeles vahel segadust. Alati polegi see filoloogiline pisiasi.

Sageli kasutatakse neid kaht mõistet sünonüümidena. Räägitakse kultuuriinimestest, aga mõeldakse kirjanikke, maalijaid, näitlejaid, muusikuid jne. Vahel öeldakse nende kohta ka «kunstiinimesed», vahel «loovisikud» vms.

Imelikul kombel tehakse eesti keeles vahet «kultuuriinimestel» ja «kultuuritöötajatel», justkui viimased polekski inimesed ja esimesed ei teekski tööd. Meil on kultuuritöötajate ametiühing, kuhu «kultuuriinimesed» ei kuulu ja kelle huve see ei esinda.

Vastav ministeerium tegeleb niihästi «inimeste» kui ka «töötajate» (muuseumid, raamatukogud, klubid jne) probleemidega, lisaks veel sportlastega.

Mitmes teiseski keeles ei ole kahe mõiste piir väga selge. Seda näitab kas või see kultuuripealinlus, mis tegelikult tähendab eelkõige ikkagi kunstilist programmi. Hea küll, tavaliselt ei sünni kultuuri ja kunsti segiläbi kasutamisest häda, sest konteksti järgi saab aru, mida on mõeldud. Ent vahel annab see võimaluse teadlikult või kogemata hämada.

Kultuur on väga lai mõiste. Iga Tartu Ülikooli humanitaaria lõpetanu ilmselt teab, et kultuuril on vähemalt kakssada definitsiooni. Neist ühe kõige üldisema järgi on kultuur vastand loodusele, st kultuuri alla mahub kõik, mis on inimese poolt korda saadetud, niihästi materiaalselt kui vaimselt.

Mulle tundub, et seoses õnnetu kultuurikilomeetrigagi on seda definitsiooni appi võetud. Öeldakse, et näete «lagastatud ebaõdus linnaruum on muutunud meeldivaks ja turvaliseks, see ongi kultuur, you stupid!». On küll kultuur, aga mitte kunstiline kultuur, vaid kultuur kui vastand kaosele, mis on hoopis teine asi.

Viimane võib olla esimese eeltingimus ning lootkem, et sinna kilomeetrile tuleb kunagi rohkesti ateljeesid, sepikodasid ja pesakaste, kus luuletajad istuvad ja laulavad nagu rästad.

Isegi kui ei neid tule – minul kui agulites ja äärelinnades uidata armastajal on ikkagi hea meel, et see kant on nüüd korras – ka ilma sepikodade ja pesakastideta. Ainult et selle korda tegemine oleks võinud ammu kuuluda mingi selleks seatud ametkonna kompetentsi ka ilma igasuguse kultuuripealinluseta.

Vahel aga tundub, nagu toimuks vastupidine, st kultuuri pisendataks-kitsendataks kunstilise kultuuri tasandile. Siit ma jõuan Eesti Rahva Muuseumi juurde. Teatavasti Euroopast praegu raha ei tulnud. Meie poliitikud kommenteerisid seda uudist.

Muidugi ei öelnud keegi, et muuseumi pole vaja või et seda ei ehitata – see võeti n-ö sulgude ette. Aga mu tähelepanu paelus järgnenud möönduste toon. Kokkuvõtlikult kumas sealt läbi laiem hoiak: ärgu need kunstiinimesed arvaku ühti, et nende pärast vabariigi muu elu seisma peaks jääma, nemad ei ole kõige tähtsam asi siin ilmas jne.

Sellest võis järeldada, et muuseumi ja kunsti peetakse ühe ja sama «rea» nähtusteks. See on pooltõde. Rahastamisallikad kattuvad osaliselt, aga muuseum ei ole kunstiasutus.

Kunsti ei tehta isegi mitte kunstimuuseumis. Ja meremuuseumis ei tehta merd, kirjandusmuuseumis ei tehta kirjandust ning Eesti Rahva Muuseumis ei «s...ta» vanu vokke! Muuseumides tehakse sageli küll teadust, uurides seda, mis nende hoidlates leidub.

Seega pole ERM kunstiinimeste asi rohkem kui kõigi teiste kodanike asi ja selle ehitamine või mitte ehitamine pole eriline vastutulek neile. (Ütlen seda rahustuseks jõrisejatele, kes ei mõista kunsti tähtsust eesti rahva püsima jäämisel: ärge muretsege, kunsti peale seoses muuseumiga «ei raisata».)

Eesti Rahva Muuseum on just see, mida tema nimi ütleb. See ei ole tavaline objekt ja selle kasu ei saa mõõta igapäevaterminites. Me ei hakka kõik seda igal aastal külastama. Aga pelka teadmistki sellise asutuse olemasolust on võimatu üle hinnata.

Eestlased on rahvas, kes oma väiksuse, ajaloo eripära ja suhtelise vaesuse tõttu määratud ilmselt aegade lõpuni kõikuma olemise ja mitteolemise, püsimise ja hajumise piiril. Ebakindlus ja kahtlemine, pidev endalt küsimine, kas me ikka oleme «päris», kuulub meie olemusse. Seetõttu on teretulnud iga samm, mis tugevdab meie kesktõmbejõude, aitab seda kahtlust ületada ning laseb meil end tõsiselt võtta.

ERM on selles mõttes üks võimsamaid kantse, mida on üldse võimalik ette kujutada. Sellepärast peaks see muuseum olema kõikide Eesti kodanike asi ja rahvusliku südametunnistuse küsimus. Tallinna vabadussamba häbi pole selles, missugune see lõpuks on saanud, sest harjutakse kõigega.

Häbi on selles, et püstitamine nii kaua aega võttis. ERMi ei tohiks tabada sama saatus.
Sellepärast jääb üle ainult nõustuda kultuuriministri sõnadega, et ERM ehitatakse valmis ka siis, kui Euroopast raha ei saa. Ainult millal?

P.S. Kuidagi väga ära oleme harjunud nende eurorahadega. Igal teisel objektil seisab juures sinisel põhjal täheringiga silt, et seda toetab EL. Euroopa raha on muutunud terveks omaette maailmaks.

Ja olgu peale, sest oma suveräänsuse osalise loovutamise eest on õigus midagi vastu saada (sellele tehingule me ju läksime, kuigi sõnastasime seda vooruslikumalt). Ja hoopis rumal oleks võtmata jätta.

Ainult ... sellega ei tohiks harjuda nagu millegi enesestmõistetavaga, mis kestab lõpmatuseni. Eurofondidest raha saamise kõrval on tervislik meenutada, et kunagi kogus vaene maarahvas raha Estonia teatrihoone püstitamiseks. Sellesama, kus ka nüüd presidendiballe peetakse.