FOTO: SCANPIX

Astusin 2010. aasta maikuus Isamaa ja Res Publica Liitu, kuna lootsin sellelt erakonnalt käitumist väärtuste järgi, mis südamelähedased konservatiivsele inimesele.

Olen järjepidevalt olnud ka IRLi kandidaatide valija, valides kord Tunne Kelamit, kord Andres Herkelit. Ka Juhan Partsi on valitud, kui ta Res Publicasse kuuludes 2003. aastal muutusi lubas ja sellega noore inimese lootusi küttis.

Kuid mitte erakonna liikmeks olemisest ei taha ma rääkida, vaid sellest, miks aprillis 2011 väljaastumisavalduse esitasin. Et IRL pole mingi kaunis tervik, kus soojad kampsunid ja viksid lipsud koospõimunult isamaa asja ajavad, sai selgeks üsna ruttu.

Olles Põhja-Tallinna osakonna liige, nägin, et kodanikuühiskonda ja selle algatusi toetab isamaalaste tiib ning Res Publica poole (on ka erandeid!) peamiseks mureks on NÄIDA edukas ja hea. Just nimelt, näida. No olgu nii, eks suures erakonnas tuleb ikka ette lahkhelisid ja kõik ei saagi alati mõelda ühtmoodi, arvasin toona.

Riigikogu valimiste kampaania aga kulges minu jaoks jahmatavalt. Alates sellest, et hämarates tagatubades oli kokku lepitud, et parteipoolset rahastamist reklaamikampaaniatele saab nautida üks valitute seltskond – ja mitte isamaalaste pool – kuni selleni, et sihilikult veeretati kivikesi osa kandidaatide teele.

Erakonna osakondade arvamus ei lugenud, esinumbrid määrati väikese grupi poolt ja mitte selle järgi, kes kohalike seas tunnustust on pälvinud. Oli juhust kohtuda ühe kampaaniat tegeva poliittehnoloogiga, kes seletas pikalt edu toovatest värvidest ja sellest, kuidas ehitada rahvaküsitlus üles nii, et vastajatele ette söödetud info kinnistuks parimal moel.

Ei mäleta, et oleksin kordagi kuulnud, et kedagi reaalselt huvitaks rahva arvamus – kõik pingutused olid ikka selleks, et näida huvitatuna.

Üha rohkem sain aru, et erakond on killustunud, ei kannagi endas mingeid üllaid väärtusi, kogu energia läheb kolme põhilubaduse (emapalk, kodualuse maa maksu kaotamine, tasuta kõrgharidus) kinnistamisele ja isamaalisus on jalge alla trambitud, populism võidutseb ning nägu hakkab üha rohkem muutuma sarnaseks Keskerakonnaga.

Küsisin endalt, mida on mul kaotada, kui ma sellesse erakonda enam ei kuulu. Olin tutvunud mitmete toredate inimestega, ka nendega, kelle poolt olin hääletanud. Kogemus avas mu silmad – see ei ole tervikuna erakond, mis oma nime vääriks.

Väärtuspõhine poliitika ja Eesti rahva tulevik on südameasjaks osal neist inimestest, ent kui nad oma ideid välja pakuvad, siis neid naeruvääristatakse ja summutatakse teatava ladviku poolt. Ma usun, et paljud valisid riigikogu valimistel seekord mõnd persooni IRList, mitte erakonda.

Nimi «Isamaa» tähendab midagi enamat kui poliittehnoloogia või edu toovad värvid. See tähendab erakonda, mis hoolib oma maa rahvast, olgu teemaks siis sotsiaalvaldkond ja rahva tervis, perepoliitika, majandusküsimused või energiajulgeolek. Esikohal oleks rahva heaolu ja mitte võim iseenesest.

Kas IRL on praegu erakond, mille poole vaadates tunneb kodanik, et tema eest seistakse? Kas võime valijatena oma südames kindlad olla, et Toompeal tegeldakse Eesti jätkusuutlikkuse tagamisega ja võimukoridorides ei mängi võtmerolli pigem omavahelised diilitamised seadustega?

Et riik oleks tugev, peaksid erakonnad õppima kuulama oma kodanike soove, kaasama aruteludesse erinevaid huvirühmi ja mitte pidama kodanikuühendustega mõttetuid ümarlaudu, mis aktiivseid inimesi vaid väsitavad ja käega lööma panevad. Kodanik peab tundma, et teda on riigile vaja ka muul ajal kui valimiskampaania perioodil.

Et meie kodanikuühiskond oleks tugev, ei tohiks me istuda suletud suudega, hirmust töötuks jääda, hirmust, et kaotame maine, hirmust, et meid tõrjutakse. Seda hirmu ei tohi inimestele sisendada, ka mitte erakonna sees.

Jah, mind võib pidada idealistiks, aga ma usun, et Eestis on olemas koht uuele rahvuslikule erakonnale, mille märksõnadeks oleksid kodanikuühiskond ja inimlikkus. Paljud inimesed on sellise jõu ootel.