/nginx/o/2011/07/12/668210t1hbb4f.jpg)
Mustlaste olukorrast maailmas on räägitud viimasel aastal palju.
Kaidi Tahula: šokeeriv vastus politseist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees avaldas eelmisel reedel (8. juulil) mahuka loo mustlaste olukorrast Eestis ja tänavatel kerjavatest mustlaslastest. Seoses sellega sai uuritud lastekaitse liidu esimehelt Alar Tammelt ning sotsiaalministeeriumilt, mida peaks üks tubli Eesti kodanik ette võtma, kui näeb õnnetut kerjavat last tänaval. Vastus oli mõlemal sama – helistagu kodanik politseisse!
Politsei pidavat Tamme sõnul kohale tulema, lapse turvakodusse toimetama ning seal tegeleb lapsega edasi juba sotsiaaltöötaja, kes selgitab välja põhjused, miks laps kerjama sattus ja kuidas last aidata. Kerjaval lapsel on järelikult mingi probleem, kas siis koduse eluga või lausa kodutueluga, mis ta tänavale almust anuma ajas.
Turvakodus peaks sotsiaaltöötaja aitama võimalusel ka lapse probleemile lahenduse leida, et ta enam tänavanurgale kerjama ei satuks. Igati loogiline, eks?
Päev pärast loo ilmumist võttis toimetusega ühendust aga tallinlane, kes nägi sama mustlaslast, kelle pildi leht ära trükkis, üksi tänavanurgal kerjamas.
Lastekaitse ja sotsiaalministeeriumi nõuanne kõrva taga, võttiski tubli kodanik telefonitoru ja valis heas usus politsei lühinumbri 110. Tallinlane teatas, et näeb mustlaslast kerjamas ja küsis, kas politsei saab aidata.
Vastus, mille kõnele vastanud dispetšer aga andis, tegi tallinlase nõutuks. Kodaniku sõnul saadeti ta põhimõtteliselt pikalt ja vastati, et tegemist on ju mustlasega. Mustlane aga politseid ei huvita.
Siinkohal tekibki küsimus: kas mustlaslaps polegi siis laps, et temale ei kehti samad abistamisreeglid, mis näiteks eesti või vene rahvusest lapsele? Tuleb välja, et mõni laps on seaduse silmis võrdsem kui teine. Juhtum riivas tugevalt helistaja õiglustunnet ja pani teda küsima, et kes kaitseb neid lapsi, keda me ise ei kaitse?
ÜRO laste õiguste konventsioon sätestab: «Ühiskonnal on kohustus tagada lapse põhiliste vajaduste rahuldamine ning pakkuda tuge lapse isiksuse, annete ja võimete arenguks.»
Kui Eesti kakskümmend aastat tagasi ÜRO lapse õiguste konventsiooniga ühines, viidi punkt sisse ka põhiseadusesse. Järelikult oleks igati ootuspärane, et seda punkti ka täidetakse.
Kui aga Eesti riigi suhtumine on ükskõikne ja külm, paneb see mõtlema, kas nüüd tõstatatud probleem on ainult Eesti sisemure või lausa ÜRO kapsaaeda kuuluv kivi?
Kuidas on lood teiste riikidega? Kas nemad hoolivad, et nende pinnal sirguvad lapsed kannatavad puudust ja peavad igapäevaleiba teenima kerjates. Võib-olla sellega ka oma vanemate kõhtu täitma, kui tal need üldse on. Miks ei tundu Eesti riik hoolivat mustlaslastest? Kas nemad polegi siis Eesti silmis lapsed?