Erakonnad peaksid häbenema, kui nende sisemine konkurents pole aus ja läbipaistev, mitte seda, et erakonna sees on erinevaid leere ja suundumusi. Kust te küll neid asju võtate, me erakonna sees naerame kõigi «kampsunite» ja «poistebändi» juttude peale – umbes nii on IRLi esimees Mart Laar siiani ikka ja jälle vastanud, kui mõnes tele- või raadiosaates temalt erakonna sisevastuolude kohta päritakse.
Isamaaliidu ja Res Publica ühinemise järel, möödunud viie aasta jooksul, on leeride vägikaikaveos olnud mitmeid faase, ent seekordsete parlamendivalimiste eelmängu vältel sai üha selgemaks, et «poistebänd» on «kampsuneid» seljatamas. Erakonna sisevalimistel näidati korduvalt jõudu ning eks IRLi valimiskampaania üldine ilmegi oli äratuntavalt respublicalik, retsepti lisati Keskerakonnalt õpitud trikke. Tuleb tunnistada, et edukalt.
Tuha all miilanud tüli lõkkele puhujaks on üsna ilmselt siiski positsioonide jagamine valimiste järel. Siinkohal võibki retooriliselt küsida, milline oleks IRLi leeride vägikaikavedu, kui Isamaaliidu vanu võitlejaid poleks nii jõuliselt kõrvale tõrjutud, kui vedru kokkuvajutamisel oleks veidi hoogu peetud. Üksiti on see laiem küsimus meie erakondade sisedemokraatia kohta. Kui parlamendis oli esindatud veel suhteliselt palju erakondi, võis reegliteta mudamaadlusele erakondade sees vaadata leebemalt, uskudes (mööndustega), et küllap valija terad sõkaldest eraldab. Eesti valijate sõnum erakondadele on läbi aegade olnud, et sisetülitsejaid kiputakse karistama, neid ei valita.
Nüüd, mil eelmiste valimiste järel on riigikogus vaid neli erakonda ning erakondade riikliku rahastamise skeem annab parlamendierakondadele võimalike uute tulijatega võrreldes mäekõrguse eelise, oleme uues olukorras. Erakondade sees toimuvad protsessid, võimukemplus loomuliku osana sealjuures, ning toimuva arusaadavus valijatele on seda olulisem, mida tugevamaks erakonnad meie poliitilises süsteemis saavad.
Iseenesest ei tasu erakondade rolli tugevnemisest üksnes halba otsida. Teise äärmusse kalduvat korraldust, kus poliitiline süsteem pole konsolideeritud ning valimiste eel luuakse alati uusi (projekti)erakondi ning valimisliite, näeme Lätis. Samas peavad meie erakonnad sisemiselt muutuma, et nad võiksid ka kaugemas perspektiivis püsima jääda. Bussidega «õigete» erakondlaste suurkogudele sõidutamised ja mustemad manipulatsioonid tuleb minevikku jätta. Võib-olla siis on valijatel põhjust erakondade sisevaidlused karistamata jätta ning pidada neid loomulikuks osaks demokraatiast.