Kolumnist Martin Kala tõdeb, et Euroopa Komisjonil on selge seisukoht: lobitöö on aktsepteeritav. Siin peetakse huvide esindamist demokraatliku otsustusprotsessi loomulikuks osaks.
Martin Kala: enesekriitikal on teatud eelised
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu poole pöördus hiljuti tuttav üliõpilane: «Kas oskate soovitada mõnda head allikat, mis kõneleks lobitööst Euroopa Liidu institutsioonides – eelkõige sellest, mida on tehtud selleks, et lobitöö korruptsiooniks ei muutuks?»
Kirjutatu väljendab kahjuks laialt levinud paradoksi, et poliitikute korruptsioonis on ikka süüdi keegi teine. Võimetusest endal kord majja lüüa sünnib kiiresti idee, et vastutus tuleb ajada teiste kanda.
Kui Inglise kuningas John polnud lõplikult kindel oma seadusettepanekute tõhususes ja nende vastavuses oma alamate õigustega, kinkis ta parunitele õiguse protesteerida 1215. aastal Magna Cartaga kehtestatud uute eeskirjade vastu.
Nimetatud «õigus end kuuldavaks teha» on tänini lobimise vundamendiks. Termin «lobist» pärineb aga Westminsteri koridorides ehk lobides poliitikute intervjueerimist oodanud ajakirjanikelt. Et aga poliitika suunamisel on nüüdisajal tihti negatiivne alatoon, räägitakse Euroopas sageli ümmarguselt «avalikest suhetest».
Oma huvide kaitsmise nimel tuleb mõjutada otsustajaid, kes ei jõua ka hea tahtmise juures esindada ühiskonna kõiki vaatenurki. Politoloogia seisukohast eksisteerib kaks lähenemist: grupiteoorias kaasatakse poliitiliste otsuste langetamise protsessi eri rühmitustesse koondunud tsiviilisikud, teine protsess näeb seaduste mõjutamist osana seadusandlustööst. Näiteks Euroopa Liit on otsustanud viimase kasuks.
Euroopa Komisjonil on selge seisukoht, et lobitöö on aktsepteeritav. Siin peetakse huvide esindamist demokraatliku otsustusprotsessi loomulikuks osaks. EL on tänu oma rahvusülesele ajaloole ja pädevuse laienevatele piiridele äärmiselt atraktiivne ja Brüsselil on lobitööl arusaadavatel põhjustel tohutu tähtsus. Arvatakse, et umbes 80 protsenti siseriiklikest seadustest saavad alguse ELi koostööst ning langetatud otsused mõjutavad otseselt Euroopas elavate inimeste igapäevast elu.
Brüssel on Washingtoni ees ka maailma kontsentreeritum poliitika kujundamise keskus, siin mõjutavad kõik kõiki: otsides toetust eriprojektidele, püüavad euroametnikud veenda oma kolleege, volinikud kurameerivad omavahel, et leida toetust oma seadusalgatustele; eurosaadikud otsivad liitlasi oma initsiatiividele ja lobistid edastavad parandusettepanekuid. Parima tulemuse saavutamiseks luuakse huvigruppe ja alliansse.
Lobitööd kirjeldades põrkun tihti eelarvamusega, et suurfirmad mõjutavad poliitikuid peamiselt selleks, et suurendada oma sissetulekuid. See on osaliselt tõsi, kuid seadusloomesse panustamine pole kindlasti sünonüümne suurfirmadega. Negatiivseid eelarvamusi süvendavad müüdid, et lobistil on poliitikust üle käiv jõud, et võtmeks on raha, et tööstus tapab tsiviilühiskonna ning et korruptsiooni kasvus on süüdi lobitegija.
Tegelikult on pigem vastupidi – mida avatum on ametnikkond, seda vahetum on demokraatliku riigi suhe oma kodanikega. Eestiski on hakanud suurtööstused mõtlema sellele, kuidas riigikogu neid rohkem kuulaks. Läbipaistvus on väärtus iseenesest, aga ka katalüsaator, mis kasvatab ausust ja eetilisust ning tagab aruandlusvastutuse.
Korruptsioon, eetikaküsimused ja läbipaistvus on olnud kevadsuvise hooaja konkurentsitult kuumim teema Brüsselis. Lobifirma esindajateks maskeerunud Briti lehe Sunday Times ajakirjanikud võtsid märtsis rahapakkumisega vahele päris mitu välismaalasest eurosaadikut, kes olid raha eest valmis vajaduse tekkimisel esitama lobifirma pakutavaid parandusettepanekuid seaduseelnõudele.
Kuid mis juhtus skandaali tulemusena? Europarlamendi president Jerzy Buzek moodustas töögrupi, mille ülesandeks on jõuda seisukohale, kuidas piirata ligipääsu parlamendile ja karmistada finantsallikate avalikustamise nõudeid.
Uus käitumisreeglite kava aga manitseb teenima üksnes «avalikku huvi», keelab üle 150-eurosed kingitused ja karmistab ettekirjutusi majandushuvidele, kuid jätab saadikuile õiguse töötada samaaegselt mitmel ametipostil ja teenida lisatulu, kui puudub huvide konflikt. Leitud on ka karistus – kas peatada ajutiselt hääletamisõigus või pidada kinni kuni kümnepäevane päevaraha.
Irooniline on mõistagi see, et nn kõrgetasemelise rühma sihiks pole mitte parlamendi enda liikmete käitumine, vaid peamiselt ikka võõrad paharetid. Sic! Kujutan ette täiskogul kõlavaid aplause kõnedele, mis tervitavad «ELi poliitika kujundamises ja rakendamises osalevate organisatsioonide ja isikute läbipaistvusregistri moodustamist» või lobitegevuse kammitsemist, poliitikud väärutamas päid pahade mõjuagentide ja varakate huvigruppide poolt süütutele saadikuile antud halva eeskuju pärast.
Läbikäimine asjasse puutuvate sektoritega on eluline. Varustades poliitikuid eri vaatenurki pakkuva informatsiooniga ja spetsialistide arvamusega, annab lobitöö oma panuse parema ja informeerituma poliitika väljatöötamiseks. Seetõttu on see ELi otsustusprotsessi oluline, vajalik ja legitiimne osa.
Parlamendi komisjonid kaasavad ettepanekute valmistustöösse süstemaatiliselt väliste organisatsioonide ja isikute abi ja ettepanekuid. Üle 80 protsendi muudatustest luuakse inspireerituna välisest infost ja 20 protsenti ettepanekuist laekub parlamenti otse väljast. Arvud demonstreerivad ühiskonna kõrgendatud huvi ja rolli rahvusvahelise institutsiooni tööle.
Sunday Timesi korruptsiooniskandaal avalikustas ühtlasi selle, et Euroopa poliitilises kultuuris on era- ja avalike huvide piir üsna hägune. Eurosaadikute näitel ei pea mõne suurfirma palgale saamiseks ära ootama mandaadi lõppu. Koostööd saab alustada juba saadikuks olemise ajal, et kasu hiljem välja võtta ja ametiajal positsiooni kuritarvitades kompanii huve teenida.
Euroopa Komisjoni volinikele kehtivad ammu karmid käitumisreeglid: nad ei või mandaadi ajal ega selle lõppedes aasta jooksul erasektoris tööle asuda ilma selleks loodava järelevalvekomisjoni loata. Lisaks ei tohi volinikud paralleelselt töötada muudel avalikel ametikohtadel, kõik peavad esitama majandushuvide deklaratsioonid ning avalikustama oma abikaasa tegevusala, volinikud ei saa teha regulaarset kaastööd ajakirjandusele ega avaldada raamatuid ilma komisjoni sellest teavitamata jne.
Selge, et ELi institutsioonide maine on tihedalt seotud nende liikmete hea või halva käitumisega. On ka arusaadav, miks Siim Kallas algatas 2008. aastal debati tippametnike – komisjoni volinike, ministrite ja ka parlamendisaadikute – eetika üle. Sel nädalal puhkusele suunduva Euroopa Parlamendi küsimus iseendale ongi see, keda ja kuidas peaksid tema liikmed esindama.
Vastus on üheselt selge, kuid lahendused on kas puudulikud või silmakirjalikud. Korruptsioonihirmus esinduskogu võib küll väliseid organisatsioone poliitika kujundamise protsessidest eemale peletada, kuid kas see garanteerib parima võimaliku tulemuse? Vähendab korruptsiooni poliitikute endi ridades? Vana tarkus ütleb: enne kui teise ukse all näppu vibutada, tuleb esmalt endal kord majja luua. Jääme ootama uut põnevat sügissessiooni.