Juhtkiri: on meil e-riik või ei ole?

Foto: SCANPIX

Põhjala riigid oma kõrgemate palkadega ostavad meie hästi koolitatud meditsiinipersonali üle. Kui me kulutaks arstide tööaega selleks, milleks nad on koolitatud ehk põhiliselt raviotsuste langetamiseks, saaks terve ühiskond rohkem lisaväärtust.

Teisalt viitab mõni aeg tagasi avaldatud riigikontrolli aruanne sellele, et mõnes Eesti maakonnas kiputakse kergekäeliselt invaliidsuspensione välja kirjutama. Lõpuks on surve all nii raviteenused kui ka abi neile inimestele, kes oma puude tõttu tõepoolest vajaksid ühiskonna rahalist tuge.

Eesti on väike, aga meie kultuuriminister on tuntud efektiivsuse eestvõitleja Rein Lang; Mart Laargi on valitsuses. Umbes kümnendi eest hakkas meie valitsus koosoleku ajal vaatama dokumente ekraanilt, mitte paberilt.

Ometi on saavutus, mida ka Andrus Ansip peaministrina välismaistele külalistele esitleb, pehmelt öeldes poolik, kui tegelikkuses kipuvad e-riigi rakendused olema kehvakesed. Sellised, mis on küll nime järgi olemas, ent faktiliselt ometi ei aita hinnalist spetsialistide tööaega kokku hoida või kodanike elu hõlpsamaks teha.

Avalike kulude tõhusus on meile kõigile tähtis, nii maksumaksjate kui avalike teenuste kasutajatena. Kõik teavad, et masu ajal oldi tagasihoidlikud sotsiaalministeeriumi haldusalast väljamakstavate toetuste kärpimisega, ent valitsemisala muud kulud kannatasid samaväärselt (kui mitte rohkem) teiste valdkondadega. See aga ei saa lõpmatuseni õigustada pehmelt öeldes poolikuid investeeringuid sotsiaalvaldkonna reformimisel.

Kõrvalepõikena võib mainida eelmise justiitsministri deklareeritud eesmärki muuta ettevõtjate aruandluskohustus mõistuspärasemaks. Kas see on tõeks saanud? Statistikaamet teatab ettevõtjatele, et üleminekuajast tuntakse rõõmu. Maksumaksjad ja poliitikud peaksid küsima, kas sest rõõmust on tolku.

Perearstide selts on oma sõnade järgi kümmekond aastat püüdnud sotsiaalministeeriumile seletada, et arsti roll on raviotsuste langetamine, mitte sotsiaaltoetuste jagamise üle otsustamine.

Esialgu rääkis perearstide selts sellest, et puudetoetuse üle otsustamiseks tarvilike paberite täitmise eest tuleks perearstidele lisatasu maksta. Nüüd, e-tervise ajastul, tundub nende ootus tervele ühiskonnale suupärasem.   

Arstiharidus on kallis. Lisaks sellele pole mitte igaüks võimeline seda läbima, sest peale nutikuse füüsika ning heal juhul veel inimsuhete nüansside taipamisel on arstiks saamiseks tarvis töökust ja järjekindlust.

See pole öeldud mitte pseudoreligioosse «arstiusu» õhutamiseks, vaid lihtsalt tõdemaks, et arsti aeg on ühiskonna jaoks kallis ressurss.