:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2011/07/08/662794t1h50db.jpg)
Maakera kuklapoolelt Austraaliast pärit Rupert Murdoch oli kõigest 38, kui tungis Inglismaa leheärisse, ostes Londonis ilmuva pühapäevalehe News of the World. Möödus kõigest paar kuud, kui ta otsustas avaldada lehes peatükke Christine Keeleri elulooraamatust. Keeler oli, nagu nüüd öeldakse, eksootiline tantsijanna, kelle afäär tipp-poliitik John Profumoga oli kuus aastat varem maksnud tollele ministrikoha.
Tollest ajast, aastast 1969, on Murdochi hiidkontsernile News Corporation kuuluv News of the World olnud pinnuks silmaks igaühele, kelle nimi ja nägu on Briti Kuningriigis sedavõrd tuntud, et väärida maailma ühe agressiivsema kõmulehe tähelepanu.
Homsest võivad paljud neist, kes maandunud oma tegude ja ütlemistega 2,6-miljonilise trükiarvuga News of the Worldi külgedele, kergendatult ohata. 168 aasta vanune ajaleht, mis veel eelmise sajandi keskel hoidis ligi üheksamiljonilise tiraažiga lääneriikide rekordit, lõpetab ilmumise.
Ent siin pole grammigi süüd internetil, mille levik on maailmas viimastel aastatel nii mitmeidki teisi lehti hukutanud. Süüdi on üha kõmunäljasemaks muutunud ajastul News of the Worldi ajakirjanike liiga jultunuks läinud reporteritöö.
Kui eelmise kümnendi keskel ilmusid esimesed kahtlused, et News of the Worldi mõned sulemehed on muukinud mitmete tuntud inimeste, teiste seas kuningakoja liikmete kõneposti jäetud sõnumeid, püüdsid väljaande juhid piinlikku olukorda pehmendada väitega, et tegu oli vaid üksikute nurjatute reporteritega.
Aga kui oma kõneposti sissemurdmist kahtlustajate kooriga ühinesid ka sellised kuulsused nagu näitlejad Sienna Miller ja Hugh Grant, jalgpallurid David Beckham ja John Terry – ning kui ajapikku paisus väidetavate ohvrite nimekiri tagasihoidlikel hinnangutel 2000ni –, otsustasid lehe juhid, et mõistlik on süüdistajate vaigistamiseks hakata kahjutasu maksma. Miller näiteks leppis hiljuti 100 000 naelaga.
Briti kõmuajakirjandus on kurikuulus oma halastamatu sensatsioonijanuga, millega võrreldes on Õhtuleht ontlik leeripoiss ja Kroonika süütute preilide ajaviide. Kuid neid infokilde, mida News of the World kõnepostist hankis, ei lasknud ajakirjanikud sugugi alati tuimalt trükki.
Ajalehe endine reporter Sean Hoare, üks väheseid, kes sel teemal suud paotanud, on ajakirjale Vanity Fair tunnistanud, et tavaliselt kasutati infojuppe kauplemiseks. Ajakirjanik võttis ühendust kuulsuse esindajaga, tutvustas, mis detaili ta teab, ning küsis, mis eksklusiivse loo ta vastu saab, kui jätab hangitud infotüki avaldamata.
Kuidas sai News of the Worldi kõnepostide pealtkuulamine nii kaua karistamatult kesta? Scotland Yard vedas asju uurides jalgu järel, sest politseinikud ja ajakirjanikud pesid teineteisel kätt: leht sai politseilt häid lugusid ja politsei lehelt kangelaslikku kajastust. Liiati ei keeldunud News of the World teinekord politseile info eest maksmast.
Poliitikud ei söandanud häirekella lüüa, sest eales ei või teada, millist kompromiteerivat materjali nende kohta on kogutud. Ja News of the Worldi konkureerivad väljaanded hoidsid samuti moka maas, sest nii mitmelgi neist lasub samasuguste räpaste info hankimise trikkide kasutamise kahtlus.
Aga kokkuvõttes, ja kes seda praegu ikka täpselt teab, ei pruukinud News of the Worldi käekäigule saatuslikuks saada kõnepostiskandaalist häiritud reklaamiandjate reklaamiboikott, vaid 80-aastase väsimatu Rupert Murdochi äriambitsioonid.
Ta on juba üle aasta oodanud, et Briti võimud annaks viimaks ometi lõpliku heakskiidu tema soovile saada sajaprotsendiliselt oma kontrolli alla satelliitTV-kompanii BSkyB. News of the Worldi mustad kriminaalsed teod olid selle soovi täitumisel risti jalus ees.