Donald Trump

FOTO: Andrus Peegel

  • Osa Trumpi-kriitilisest meediakajastusest kisub tema tegusid kontekstist välja.
  • Praeguse seisuga hoiab enim deporteerinud USA presidendi tiitlit Obama.
  • Migratsioonikriitilised on praegu ka n-ö peavoolu Euroopa liidrid.
  • Trumpi suurim viga pole mitte karmus, vaid tujukus.

Neljapäeva hommikul eribussiga teel NATO tippkohtumise turvakontrolli kuulsin, kuidas kaks ameeriklannat omavahel arutlesid: meedia teeb Donald Trumpile liiga. Nad meenutasid, kuidas Trumpi Jaapani visiidi ajal ilguti, sest koos peaminister Shinzo Abega kalu toites kallas ta tasapisi pudistamise asemel terve karbitäie korraga tiiki. Ilkujad eirasid fakti, et hetk enne Trumpi kallas samamoodi terve karbitäie tiiki Abe.

Ebaviisakalt pealt kuulates suundusid eksirännakule ka minu mõtted. Näiteks faktile, et kui Trumpi immigratsioonipoliitika on leidnud laialdast hukkamõistu, siis rahunobelist Barack Obama samaväärsete tegude puhul olid eurooplased kurdid ja pimedad.

Juba siis oli kasutusel «hielera» ehk külm ruum, kuhu pisteti tundideks või päevadeks Kesk-Ameerika kriisiriikidest pagenuid eesmärgiga sundida nad «vabatahtlikult» varjupaigaavaldust tagasi võtma ja deporteerimisega nõustuma. Ning «perekonnakinnipidamiskeskused» ehk selgelt pagulasõigust rikkuv praktika, kus pandi asüülipalujaid luku taha nagu kurjategijaid, tingimustesse, milles ka vange hoida ei tohiks.

Trump kiitleb sellega, mis varem käis varjatult, ja on lisanud õõvastavatele asjadele törtsu uut julmust. Aga Obama käes oleva deporteerimisrekordi purustamiseks peab ta veel pingutama.

Trump kiitleb sellega, mis varem käis varjatult, ja on lisanud õõvastavatele asjadele törtsu uut julmust. Aga Obama käes oleva deporteerimisrekordi purustamiseks peab ta veel pingutama.

Sülearvutit seljakotist turvakontrolli lindile sikutades ei olnud ma jõudnud Trumpi pooldavale seisukohale, küll aga mõtteni, et ehk jagunebki suur osa praegustest liidritest kaheks: populistid, kes on amoraalsed ja kelgivad sellega, ning traditsionalistid, kes on amoraalsed, aga katavad end moraalselt rääkimise viigilehega.

Näiteks president Emmanuel Macron küll sõitles Itaaliaga, kui viimane keeldus vastu võtmast migrandilaeva Aquarius, aga ei soovinud seda alust oma sadamasse. Prantsusmaa on üks kehvemaid ELi ümberasustamiskava täitjaid ja kasutab samuti sõjaväge piiril, et hoida lõunast tulevad illegaalid eemal.

Kui vaadata juuni ülemkogu tulemust või Türgiga sõlmitud süürlaste eemalehoidmise lepingut, siis pole praegustele ELi liidritele küsimus mitte see, kas immigrandid tuleks minema ajada, vaid ainult see, kust leida koht nende EList väljas hoidmiseks ja loor seal toimuvate võimalike julmuste katmiseks.

Peagi lõikas mõttelõnga katki aga Trump ise. Kõigepealt – olgem nüüd punastades ausad – üsna amüsantse pressikonverentsiga. See oli pilla-palla pillerkaar, kus küsida said kõik – alates põlatud «liberaalsest» CNNist ning lõpetades idaeurooplaste ja asiaatidega.

Trump nautis tähelepanu, kelkis oma valdustega Šoti- ja Iirimaal ning «kindlakäelise NATO juhtimisega». Kaitsekulude, Nord Streami ja immigratsiooni asjus tundus ta nagu väike laps, kes ütleb tõe välja otsemini kui täiskasvanute seltskonnas kohane.

Suhteliselt lõbusalt Trumpi isiku ümber kulgenud pressikonverentsi varjust hakkas tasapisi paistma aga karm tõde. Selle mehe peale ei saa kindel olla, sest talle pole kokkulepped pidamiseks, vaid kiirelt vahelduvad emotsioonid järgimiseks.

Küsimus pole karmimas või leebemas poliitikas. Küsimus on, et kui sa ühel õhtul annad lubaduse ja kirjutad alla kommünikeele, siis sa ei hakka järgmisel hommikul jalgu trampima seetõttu, et sulle tundub, et eelmise päeva meediakajastus ei paista piisavalt suure tulevärgina.

Küsimus on ka selles, et nurka ei pissita. Kui sa oled ühe riigi demokraatlikult valitud liider, siis sa ei asu välisvisiidil lõugu laiutama võõrustajamaa demokraatlikult valitud liidri langetatud sisepoliitilise otsuse üle. Nii nagu Trump seda pärast NATO tippkohtumist Ühendkuningriiki saabudes Brexiti kohta tegi.

Aga ei maksa ka meelt heita. Kuigi liitlastega paistab ta jonnivat rohkem kui autokraatidega, paistab Trumpi lühike sütik siiski ka päris hea heidutusena. Manipuleerigu Vladimir Putin, mis ta manipuleerib, nii etteaimamatu tegelase puhul ei saa ka kogenud kagebiit ette teada, millal Trump taas emapommi või raketirünnakuga kiirreageerib.