Kui vaadata juuni ülemkogu tulemust või Türgiga sõlmitud süürlaste eemalehoidmise lepingut, siis pole praegustele ELi liidritele küsimus mitte see, kas immigrandid tuleks minema ajada, vaid ainult see, kust leida koht nende EList väljas hoidmiseks ja loor seal toimuvate võimalike julmuste katmiseks.
Peagi lõikas mõttelõnga katki aga Trump ise. Kõigepealt – olgem nüüd punastades ausad – üsna amüsantse pressikonverentsiga. See oli pilla-palla pillerkaar, kus küsida said kõik – alates põlatud «liberaalsest» CNNist ning lõpetades idaeurooplaste ja asiaatidega.
Trump nautis tähelepanu, kelkis oma valdustega Šoti- ja Iirimaal ning «kindlakäelise NATO juhtimisega». Kaitsekulude, Nord Streami ja immigratsiooni asjus tundus ta nagu väike laps, kes ütleb tõe välja otsemini kui täiskasvanute seltskonnas kohane.
Suhteliselt lõbusalt Trumpi isiku ümber kulgenud pressikonverentsi varjust hakkas tasapisi paistma aga karm tõde. Selle mehe peale ei saa kindel olla, sest talle pole kokkulepped pidamiseks, vaid kiirelt vahelduvad emotsioonid järgimiseks.
Küsimus pole karmimas või leebemas poliitikas. Küsimus on, et kui sa ühel õhtul annad lubaduse ja kirjutad alla kommünikeele, siis sa ei hakka järgmisel hommikul jalgu trampima seetõttu, et sulle tundub, et eelmise päeva meediakajastus ei paista piisavalt suure tulevärgina.
Küsimus on ka selles, et nurka ei pissita. Kui sa oled ühe riigi demokraatlikult valitud liider, siis sa ei asu välisvisiidil lõugu laiutama võõrustajamaa demokraatlikult valitud liidri langetatud sisepoliitilise otsuse üle. Nii nagu Trump seda pärast NATO tippkohtumist Ühendkuningriiki saabudes Brexiti kohta tegi.
Aga ei maksa ka meelt heita. Kuigi liitlastega paistab ta jonnivat rohkem kui autokraatidega, paistab Trumpi lühike sütik siiski ka päris hea heidutusena. Manipuleerigu Vladimir Putin, mis ta manipuleerib, nii etteaimamatu tegelase puhul ei saa ka kogenud kagebiit ette teada, millal Trump taas emapommi või raketirünnakuga kiirreageerib.